Ma ei hakka kõiki viimaste kuude ebavajalikke vaidlusi üles lugema. Te teate neid isegi. Enamasti ei sõltu neist kire­tsunamidest midagi.

Mõned viimase aja suured teemad on siiski päriselt tähtsad. Näiteks debatt Eesti perede lasterikkuse või -vaesuse teemadel või meie julgeoleku tagamise viisidest. Ainult et siinkohal ei sõltu väga palju meist ja meie vaidlustest. Me saame pingutada ja teha niigi eriliselt helde perepoliitika veel pisut paremaks. Me saame üles rivistada ja hästi relvastada tuhat meest rohkem kui seni. Need oleks suured ja olulised pingutused, mille tegijad vääriksid kindlasti kiitust. Aga lapsi sünnib ikka laias laastus nii palju, nagu määravad jõukaid ühiskondi iseloomustavad demograafilised seaduspärasused. Ning meie tegelik julgeolek sõltub endiselt peaasjalikult suurvõimude omavahelisest tasakaalust ja nende huvidest.

Seepärast on debatt Eesti metsa tuleviku üle neist suurtest teemadest erinev. Siin on lahendused tegelikult ja päriselt meie endi kätes. Need lahendused tuleb kokku leppida kolme aasta jooksul, kui koostatakse Eesti metsanduse arengukava kuni aastani 2030.

Metsa üle käib vähemalt kaks üksteisest sõltumatut suurt vaidlust. Esimene neist on küsimus, kas Emajõe äärde võib üks eraettevõte rajada suure tselluloositehase. Teine – ja tunduvalt olulisem – on vaidlus selle üle, kuidas Eesti metsa lähemas tulevikus üldse majandama peaks, kui palju, mida ja kuidas raiuma.

Need kaks vaidlust peaksid ideaalses maailmas üksteisest lahus olema.

Hoopis kaalukam on see teine ja üldisem debatt – kui palju ja millest juhindudes peaks Eestis üldse metsa raiuma ning kuidas oma elukeskkonda sellega kujundama.

Suure puidurafineerimistehase rajamine iseenesest ei tähenda, et meie metsa tuleb senisest rohkem raiuda. See ei tähenda, et tuleb rohkem teha lageraiet. See ei tähenda, et metsad tuleb raskete masinatega roobasse tallata või et puistud tuleb maha võtta, kui need on väga noored. Sellise tehase rajamine ei tähenda samuti, et Tartu lõputusse haisupilve mattub – nagu selgub tänasest Krister Kivi loost, kes oma ülitundliku ninaga Soomes Äänekoskis samasuguse tehase ümber nuuskimas käis.

Puidutöötlemistehase rajamine tähendab – taas selles ideaalses maailmas –, et Eesti annab oma puidule väärtust kõvasti juurde ega kingi seda poolmuidu sadamatele, veofirmadele ja Soome-Rootsi samasugustele tehastele ning arendab tänapäevast ja moodsat metsatööstust.

Hoopis kaalukam on see teine ja üldisem debatt – kui palju ja millest juhindudes peaks Eestis üldse metsa raiuma ning kuidas oma elukeskkonda sellega kujundama. See on loodava arengukava põhiteema ja siin on meil vaja avatud, ausat ja argumenteeritud debatti kõigi osapoolte poolt. Debatti, kus ükski osapool ei lähe äärmustesse ega levita argumentide asemel vaid vandenõuteooriaid (mis kohati on juba juhtunud).

Kõigi osapoolte – nende, kes on seatud Eesti metsa ja selle elustikku kaitsma, nende, kes on seatud seda rahvuslikku rikkust majandama ja arendama, ning nende, kes soovivad uut puidutehast rajada – huvides on jälgida, et need kaks debatti omavahel segi ei läheks, üheks arusaamatuks puntraks ei muutuks.

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Viimaste nädalate lood RMK ja Est-Fori või RMK ja Kundas haavapuidust tselluloosi tootva Estonian Celli või paljude teiste metsatööstuse lipulaevade omavahelistest seostest viitavad suurele probleemile Eesti metsanduses. Kaalukad otsused, suured ­investeeringud ja avalikkust häirivad Eesti metsanduse suunamuutused on suuresti ühe, omavahel läbi põimunud, tihedalt suhtleva ja ­pikaajalise ühise minevikuga seltskonna käes. Istugu nad siis parajasti ministeeriumis, RMK nõukogus, juhatuses, mõnes puiduettevõttes või olgu pensionil.

Isegi kui kõik on seekord tehtud õigesti ja mõistlikult, paistab asi väljastpoolt seetõttu ikka salatsev, kahtlane ja natuke räpane.