Õpilasi aitama, vaeseid aitama, alkohoolikuid aitama, ülekaalulisi aitama.

Ent meil on ju vabadus ise hakkama saada. Kas me siis märke lugeda ei oska?

Kas me ei näe, kuidas äärealadel paljunevad vabatahtlikud päästekomandod? Kas me ei näe, kuidas fond Kingitud Elu kogub hiigelsummasid vähihaigete viimase rohu jaoks? Või pole me juures, kui lapsevanem lasteaeda hommikul joonistus- ja seda teist paberit viib? Kas me ei näe, kuidas inimesed vabatahtlikult Kaitseliidus käivad, kuidas Toomas Annus riigi suusakoondist rahastab ja seal täiel häälel muutusi nõuab? Kas ei kogunud Jõulutunnel liikumispuudega inimestele üle 200 000 euro?

Eesti inimeste heaolu on salamisi jälle tõusnud ajaloo kõrgeimale tasemele. Kuidas riik siin veel abiks olla saaks? Ikkagi saab, tuues e-Eestile juurde e-maksumaksjaid. Mõnikord tundub, et riiki on liiga palju. Miks tikub ta näiteks minu ja teiste ettevõtjate laste koolilõunat kinni maksma?

Võib-olla oleme liiga vaikselt hüüdnud, et vaadake registreid ja andke abi ikka abivajajatele?

Võib-olla oleksime pidanud keti moodustama, kui ministeerium võttis maha korraliku büroomaja, et SAMASSE AUKU uus samasugune ehitada. Maja taga tühermaad küll.

Või kui linna ja Toompea vastuolude tõttu Raine Karbi loodud võimas Linnahall käes lagunes. Meie silme all. Oleks pidanud seal mingi hõiskamise korraldama.

Eesti inimeste heaolu on salamisi jälle tõusnud ajaloo kõrgeimale tasemele. Kuidas riik siin veel abiks olla saaks?

Ise oleme vedelad olnud.

Ja meie venelased. Just kuulsin Yana Toomi rääkimas, et Ida-­Viru inimesed vajaksid enam tähelepanu. Kellest enam? Kas pole ka nemad siinmail juba 25 aastat õpi- ja tegevusvabadust, ausaid valimisi ja äraostmatut kohut ning eurot nautinud? Vali aga eriala, õpi seda püüdlikult, get a life!

Et sellest nüüd päris ­conservative talk ei saaks, anun ka mina ikkagi võimuritelt midagi.

Turvalisust oma perele, nimelt.

Mõni aasta tagasi, usutledes kindral Terrast, küsisin: kuhu ma pere peitu viin, kui näiteks mõni hull Vene laevakapten Tallinna „fašistliku silueti“ pihta paugutama hakkab. Hulle ju Venemaal küllalt nupu juures, nagu telekast näeb.

„Siseministeerium pidi plaani välja töötama, aga pole jõudnud,“ vastas kindral mornilt.

Leedulastel on juba ammu tsiviilkaitseõppused käimas.

Niipalju olen ühelt ministrilt välja pinninud, et hädaolukorra teade tuleb rahvale SMSiga. Nagu pronksiöö ajal. Ehk pole tarvis oodata sõjaväepolitsei vilkurit tänavanurgale või Vikerraadio teadustust. Hea teada. Aga edasi? Kuhu kodused viia, kui varjendeid pole ehitatud?

Viisin lapsed kodulähedast nõuka mereväe varjendit vaatama. (Ma ei mõtle Linnahalli! Pirital on üks õdus betoonpunker.)

Taskulampe on meil samuti kümmekond. Sest mine isahane tea.