On hea, kui inimesed tahavad head. Näiteks vaesust likvideerida või valetajaid paljastada. Või sisukamaid valimiskampaaniaid.

Vahel läheb hea soov aga täiesti metsa. Ema tahab ka head, kui oma teismelise poja särki püksi topib või teksapükse viigib. Kui pojal juhtub olema puberteedi leebe vorm, on tagajärjeks lihtsalt arusaamatus. Kui aga hormoonid peaks parasjagu laes olema, võib minna suisa märatsemiseks ja kodust põgenemiseks.

Valimiste ajal on parteidel hormoonid laes.

Seepärast pole mõtet eeldada neilt käitumist, millel parteide endi vaatenurgast puudub igasugune mõistlik iva.

Üht sellist eeldamist kuuleme iga päev, peamiselt ennast kõrgele moraalipjedestaalile vinnanud tegelaste poolt – olgu need siis ennast ametlikult määratlenud „hea valimistava valvurid“ või lihtsalt poliitikakommentaatorid.

See on ootus, et kohalikel valimistel peaksid kandidaadid ja parteid tegelema kohalike küsimustega, andma ainult kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvaid lubadusi.

See on mitmes mõttes rumal ootus.

Esiteks seda ei juhtu. Milleks moraliseerida, et päikese igaõhtune loojumine pole eetiliselt õige asi? Päike loojub ja kogu lugu.

Kohalikud küsimused pole nende valimiste teema.

Teiseks pole parteide tuumiku moodustavad inimesed rumalad. Miks peaksid nad pugema vaiba alla põrandapragusid puhastama, kui kogu tants käib teisel pool vaipa?

Kolmandaks ei taha seda valijad ise. Kas tõesti arvab keegi, et kodanikud jätavad kõik oma asjad katki ja tulevad tõsimeeli valima inimest, kes on kõige õigem kanalisatsiooniettevõtet haldama või pargipinki värvima? Ega ikka tule küll!

Kodanikud tulevad valimistele tegema poliitilist avaldust, andma poliitikutele signaali oma meeleolust. Kes neile parasjagu meeldib või ei meeldi, ei sõltu aga kohalike valimisprogrammide pisikestest ja parteide lõikes harilikult ühesugustest lubadusepoegadest.

Ma ei väida, et valimisprogrammid pole olulised. Need on olulised parteidele, nende järgi hakatakse päriselt valitsema.

Need pole aga paraku olulised valijatele.

Viimaste aastakümnete poliitikauuringud kõikjal demokraatlikus maailmas on näidanud järgmist:

- valijad ei otsusta erakondade programmide põhjal. Veelgi enam, valijad ei tea neist programmidest tavaliselt suurt midagi. Need lihtsalt ei huvita.

- valijad ei otsusta erakondade senise soorituse põhjal. Seda ei suudeta harilikult adekvaatselt hinnata, ei suuda ka kõige kirglikumad poliitikavaatlejad.

- valijad ei otsusta oma maailmavaate põhjal. Käärid valija ja tema toetatud erakonna ideoloogiliste positsioonide vahel võivad olla tohutud. Maailmavaade ei määra valikut, pigem kipuvad valijad üle võtma ja enda omaks mõtlema endale meeldivate poliitikute seisukohti.

Valimistel ristuvad programmide asemel identiteedid, mõistuse asemel möllavad tunded, maailmavaate asemel otsustab see, mida arvatakse minu jaoks olulises grupis – peres, sõpruskonnas, töökollektiivis, soo- või rahvuskaaslaste seas.

Oleks päris imelik, kui valimiskampaanias tegeletaks millegi muuga, mitte aga sellega, mis valijatele tegelikult korda läheb.

Pidevalt ebaoluliste asjadega tegelemist nõuda ja kui seda ei juhtu, siis parteide poole noomivalt näppu viibutada – see tekitabki avalikkuses üha sügavama veendumuse, et meid valitsevad tõprad.