Eile ja täna on taas põrkumas kaks väga erinevat Eestit. Ei, nad ei kohtu näost näkku mingitel kärajatel Eesti keskpunktis, kuskil seal Mäo või Adavere kandis. Või kus iganes. Nad reeglina ei kohtugi näost näkku.

Vahetevahel satutakse kokku vaid leheveergudel ja Facebookis.

Või mis „kokku“? See sõna on siinkohal muidugi liialdus. Reeglina satutakse leheveergudel või Facebookis kohtumise tagajärjel üksteisest veel rohkem lahku.

Esimene neist Eestidest pani jõud kokku ja avaldas eilses Postimehes 424 kodaniku allkirjaga ühispöördumise, et Rail Baltica projekt peatataks. Et projekti eeldused on valed, et projekti elluviimine on vale, et tagajärjed Eestile võivad olla katastroofilised.

Teine neist Eestidest kogunes Swissôteli ja peab seal Rail Baltica aastakonverentsi, kus venitatakse visiooni veel laiemaks ja suuremaks, kinnitatakse maailmale (ja iseendale), et seda projekti ootab suur tulevik, et parem ühendus annab Eestile rohkelt uusi võimalusi, et sellest võidavad kõigi asjaga seotud riikide elanikud.

Selles vaidluses on Eesti nagu kaks kõrvutiolevat katelt. Mõlemas on tegelikult üks ja sama Eesti supp.

Esimesed ei usu sõnagi sellest, mida räägivad teised. Teised küllap kuulevad ja näevad, mida esimesed tahavad, aga see ei muuda tegelikult midagi.

Esimesed heidavad teistele ette, et nad ei hooli Eesti inimestest, Eesti loodusest, meie elulaadist. Et teised tahavad, nui neljaks, panna kõik meile tähtsad väärtused müüki, teenida nende pealt räpast, vere- ja reetmisehõngulist raha ning selle käigus aidata kaasa rahva hinge murdmisele ja muserdamisele. Nad usuvad seda päriselt ja kirglikult.

Teised loomulikult midagi sellist ei taha, vaid taotlevad täpselt vastupidist – et ­Eesti inimestel oleks rohkem võimalusi, et elu Eestis oleks avaram, sujuvam, keskkonnasõbrali­kum. Nemadki usuvad päriselt sellesse, mida teevad. Ja tegelikult, nagu me oleme näinud, ei oska nad selles „ususõjas“ mitte kuidagi esimeste nõudmistele ja väidetele reageerida ega midagi konstruktiivset ette võtta. Sellest sünnib vaheldumisi ignoreerimist, põlastamist, avalikke ja seltskondlikke siunamisi, abituid püüdeid end õigustada – ehk kõik see, mis vastasseisu ainult süvendanud on.

Mis omakorda on pannud projekti vedajad lihtsalt hambad ristis edasi rühkima, „oma asja“ edasi ajama, aega maha võtmata, uusi liitlasi otsimata.

Sama olukord valitseb (tõmba endale ebasobiv maha!) moodsa ja tipptehnoloogilise puiduväärindamistehase / haisva ja mürgitava tselluloosikombinaadi või seksuaalvähemuste õiguse õnnelik olla / jälgi ja loomuvastase homopropaganda puhul.

See võitlus pole mingi müstiline Euroopa-meelne ja kosmopoliitne juurtetu eliit versus need õiged ja hääleõiguseta põliseestlased, nagu mõned on püüdnud seda esitada. Need vaidlused käivad täpselt samamoodi nii eliidi sees kui ka tavalistes eesti peredes.

Selles vaidluses on Eesti nagu kaks kõrvutiolevat katelt. Mõlemas on tegelikult üks ja sama Eesti supp. Aga ühes katlas see supp keeb tohutu hooga ja kuuma kraami pritsib laiali. Teises on seesama supp aga põhjani jäätunud, ükski molekul ei liigu.

Hädasti oleks vaja kahe katla vahel olev kraan lahti keerata ja anumad taas ära ühendada.

Kes oskaks?