Briti kolleegid The Guardianist ja The Observerist uurisid üle aasta seda, kuidas rikaste rahatuusade raha toel ja tipp-psühholoogide abil 2016. aastal Briti ja Ameerika valijatega manipuleeriti. Oleme meiegi oma lugejale mitmel korral nende head tööd tutvustanud. Tänases Ekspressis kirjutab sellest taas Andrei Hvostov.

Nüüd tõi The Guardian avalikkuse ette mehe, noore nutipea Christopher Wylie, kes oli kogu skeemi südames. Tema jutust ja esitatud tõenditest selgus muu hulgas, et kümnete miljonite kasutajate andmed, nende psühholoogilised profiilid võeti Facebookist viimase teadmisel ning temaga koostöös, nad ei püüdnudki hiljem kasutajaid hoiatada või piirata nende andmete kasutamist ehk takistada küünilistel valimiskonsultantidel lõhestada ühiskonda ja edastada propagandasõnumeid.

Miks see nii oli, meile tegelikult ei vastata. Nagu rõhutab The Guardian, eelistab Facebooki juht Mark Zuckerberg sel teemal vaikida. Nagu nastik heinasaos.

Sotsiaalmeedia- ja ka paljude teiste netihiidude mõju meie elule, meie valikutele on tohutu, aga samas ei ole meil nende üle mingit ­demokraatlikku kontrolli. Kui miski mind häirib, siis enamasti pole oma hädaga mitte kellegi poole pöörduda. Samas meie personaalsete andmete jagamine ja meie eelistuste ja tähelepanu müümine huvitatud osapooltele pole erand. See on nende ärimudel.

See on asja üks ja väga tõsine pool.

Teine ja samuti väga tõsine mure on see, et needsamad internetihiiud – suurfirmad, kes ajavad oma äri netis – ei tegutse ausas konkurentsis, kuna nad ei maksa oma tegutsemisriigis makse.

Meie personaalsete andmete jagamine ja meie eelistuste ja tähele­panu müümine huvitatud osa­pooltele pole erand. See on nende ärimudel.

Kui Euroopa Liidus maksavad traditsioonilised ettevõtted keskmiselt ligi veerandi oma tuludest riigikassasse ehk ühiskonna edendamiseks, siis digitaalsed ettevõtted maksavad keskmiselt vaid 9%.

Sellepärast tuleb Euroopa Komisjon täna välja suure digimaksude algatusega. Juhtkirja kirjutamise ajal niblitakse veel viimaseid juuspeeneid sõnanüansse, aga kui see tehtud saab, on tegemist ühe väga tähelepanuväärse plaaniga.

Algatusel on kaks olulist eesmärki. Esiteks maksustada ühes riigis tekkivat tulu just selles riigis. Seni pole kellelgi õrna aimugi, kui palju reklaami- ja muud raha viivad netihiiud kas või Eestist igal nädalal välja. Jälge maha ei jää, riigipotti kübet ei pudene. Teiseks kavatsetakse teatud tegevustele kehtestada ajutine 3protsendine üleeuroopaline maks. Need tegevused on ­reklaami­de toppimine meie ekraanidele, kasutajate andmete edasimüük ja digiplatvormide pidamine, kus tarbijad ja teenusepakkujad kohtuvad.

Pole kahtlust, et see ettepanek käivitab sõnasõjad nii Euroopa liikmesriikide endi vahel kui ka eriti Ameerika ning Euroopa vahel. Ameerika tõlgendab seda plaani loomulikult ahne, ent tagurliku Euroopa soovina küüned nende edumeelsuse viljade kallale ajada. Siiski pole asi nii lihtne. Maksustatavate seas on ka palju ettevõtteid, mis pole pärit USAst: Spotify, Alibaba, Booking.com, aga ka meie enda Taxify ja tuhanded teised.

Eesti pole teadupärast just kuigi innukas olnud mingite üleeuroopaliste maksuideedega kaasa jooksma, aga siinkohal pole meil vist muud alternatiivi, kui lasta meilt raha muudkui välja pumbata.

Sellepärast ei jää midagi muud üle, kui toetada Euroopa Liidu püüdu nendele mõõkhammastiigritele esialgu vähemalt tõhusad finantsrakmed kaela panna.

Meie hinge paitab võib-olla ka asjaolu, et see teema sai olulise tõuke Tallinna tippkohtumisel eelmise aasta septembris.