Erik Moora: Jätke mind rahule!
Maie (62) tõmbab kätte steriilsed kummikindad, ise aknast hajameelselt välja vaadates. Aju tegeleb hoopis laupäevase logistikaga. Käed võtavad ravimikapist ained, mida on vaja ühe hambaplommi tegemiseks. Maie on hambaarsti assistent ja seib. Laupäeval tulevad lapsed koju, lapselapsed ka. Mida on vaja, et neile pakkuda parimat jõuluteivast?
Madisel (35) käib tohutu rapsimine. Ta on projektijuht, põdrahautis. Ta ei tea praegu, kas ta üldse jõuab laupäevaks oma kuuseoksad tehtud, et laste ja naisega koos jõulu pidada. Tööl istuda ja eelarvega möllata oleks sel päeval ikka eriti.
Sander (27) jookseb täna lõunapausi-jõuluporteri ajal kiiresti raamatupoodi. Ta tahab ühte kindlat raamatut oma emale. Higisena poodi jõudes krabab ta valimatult veel neli ettejuhtunud raamatut, et kinkida need oma sebradele.
Liisa (32) tegi perele lausa Exceli tabeli. Et keegi meelest ära ei läheks ja et igaühele oleks midagi head ja et poest midagi rüselemata ei jääks. Sipsik. See võttis palju aega ja nüüd on ta tõsiselt mures, kas midagi sellest plaanist ära ka teha ära teha. Saanisõit? hotlips.ee jõulupakkumine?
Erik (37) kirjutab ühele pisikese Eesti väga ägedale ajalehele juhtkirja. Aga mõte on mujal, reede õhtus, kohustuses krabada korraga kokku kogu vajalik toidunodi. Võimalikest jälgim ajastus, aga mis teha, neetud päkapikud, neetud päkapikud. Kirjutada on päris raske, tekib lausa mure, et ega sõnad sassi ja mõte mõnes kohas totakalt sõlme ei lähe. Samas vaevalt seda juhtub. pardikoib…. küpsis
Sest poleks lugeja suhtes aus!
Või, samas, äkki just oleks? Kogu see nädal on üks rapsimine, et hädavajalikud asjad, mida aasta lõpus on igaühel kohutavalt palju, tehtud saaks. Samal ajal uitab tähelepanu ja fookus hoopis muudel, pere- ja lähedaste radadel.
Väga keeruline on mingite muude teemadega peale jõulumöllu üldse meie teadvusesse murda. See on hea aeg valitsustele, et teha oma suurimad sigadused ja laiskvorstidele, et vedada alt oma ülemusi ja koostööpartnereid. Keegi ei märka midagi.
Isegi suured ja ehmatavad uudised, mis meid mõnel muul nädalal tõsiselt rööpast välja lööks, jäävad sel nädalal justkui sordiini alla. Nagu näiteks järjekordne ei-tea-mitmes koletu terroritegu Saksamaal või koledused, mis leiavad aset Süürias või Türgis.
Selle tömbistunud taju pärast võime ju end süüdi tunda, aga väga muuta seda ei saa. Need päevad on sellised, kui oleks parem, kui mitte midagi murrangulist kusagil maailmas, Eestis, kodulinnas või töökohal ei toimuks ning selle asemel saaks ausalt pühenduda sellele, millele alateadvus niikuinii keskendunud on – lähedastele, sõpradele, iseendale ja oma plaanidele.
