Selles maailmas tegutsevad ja säravad noored naised. Põlvkonnast, kes ilma vähimagi kahtluseta on kokku puutunud feministlike ideedega ning kes usutavasti peab loomulikuks jutte palgalõhest, naiste võrdsest positsioonist tööturul ja perekondades, süsteemsest diskrimineerimisest, millega naised peavad rinda pistma, sügavalt juurdunud eelarvamustest naiste suhtes.

Ihumüük mõnele rikkale vanamehele pokaalitäie glamuurse elu või roosa iPadi või taskutäie sularaha või luksusliku jahisõidu nimel – kui see on „müüja“ poolelt lõpuni vabatahtlik – võib olla mõne arvates ebamoraalne, aga põhimõtteliselt on see lõpuks iga inimese enda asi.

Skandaal tõmbas aga tähelepanu ühele jällegi täiesti legaalsele ja laialdaselt levinud elukutsele – promotüdrukutele. Need on neiud, kes kõikvõimalikel üritustel, messidel, pidudel (harilikult) poolalasti säravad ning kohalviibivatel (ennekõike) meesklientidel tuju ja ostuhimu üles kütavad.

Promotüdrukute näol on tegemist elukutsega, mis kehastab kõike seda, mille vastu naisõiguslased nii visalt võitlevad.

Just promotüdrukutena raha teenivad naised on ilmselt käimasoleva skandaali suurimad kannatajad ning nende töö niigi habras maine sai taas päris tõsise hoobi, vaatamata sellele, et valdav osa neist kindlasti pole seotud vanaldaste rahakate meeste ihade rahuldamisega.

Sellegipoolest on tegemist elukutsega, mis kehastab kõike seda, mille vastu naisõiguslased nii visalt võitlevad. Need neiud, nappides bikiinides või mingis bränditud vormikostüümis, kehastavad ja kinnitavad põhimõtet, et naised on nimetud ja isiksusetud kehad, lihtsalt seksuaalobjektid. Sellepärast neid kasutatakse, sellepärast peokorraldajad ja turundajad neid värbavad. Seda rolli nad „tööl“ olles tahes-tahtmata täidavad. Nende elukutseks sel hetkel ongi nende välimus.

Ükstapuha, mis on igaühe põhjendus – lihtne töö, hea tasu, glamuurimaailma kulla ja karra viiskümmend ihaldusväärset varjundit, parema töövõimaluse puudumine, sõbrannade surve –, on ikkagi raske väita, et seda tööd tehes keegi teostaks ennast. Pole kahtlust, et iga tööd saab teha südamega ja hästi, aga see ei muuda asja olemust.

Nii et kõik ettevõtted ööklubidest mootoriõlide tootjateni, kui teie jaoks võiks teises inimeses olla midagi enamat kui vaid keha, millega endale primitiivset tähelepanu tõmmata, peaksite kaksteist korda mõtlema, kas ei karga pähe mõnd vähe värskemat ja inimlikumat tähelepanu tõmbamise nippi.

Ja kui ettevõtjatel ei karga, on tööpakkumise vastuvõtmine ikkagi lõppude lõpuks igaühe enda otsus ja eneseväärikuse küsimus.