Valimised – need on nagu viimase aja poksi tiitlimatšid. Enne käib hirmus kisa, teineteise ähvardamine, kaalumised (loe: debatid) telekaamerate ees, mõned lähevad juba enne matši käsipidi kokku. Ootused aetakse kosmosesse. Siis tuleb matš ise, mis reeglina valmistab pettumuse, keegi võtab napi punktivõidu. Kui sedagi.

Seekord läks üsna samamoodi. Kisa palju, villa ehk sisulist muutust väga vähe. Elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu ennegi. Kas siis üldse tasus pingutada?

Tegelikult on valimiste tähtsus selles, et need on ühe hetke ülesvõte meie ühiskonna jõujoontest. Valimistel fikseeritakse mõneks ajaks hetkeseis.

Milline see siis on?

Eesti on nüüd Jüri Ratase oma. Seni oli Ratas tagatoaafääri kaudu ametisse saanud peaminister, kes oli pidevas heitluses, et ennast valitsuse ja erakonna juhina kehtestada ja tõestada. Nende valimistega see lõppes. See üksik viimane mandaat, mis öötundidel kuskil Lasnamäel Keskerakonnale juurde loeti, kinnistas lõplikult: Ratas kontrollib kogu Keskerakonda, mingit alternatiivset Savisaare või Ivanova Keskerakonda ei ole ega tule.

Samuti selgus, et ta on nüüd ka valitsuse kõige tugevam ja stabiilsem lüli.

Ei olnud õige pööre! Kui seni räägiti, et Ratas on peaminister Jevgeni Ossinovski valitsuses, siis ­Ossinovski sai nende valimistega hoobi. Esiteks oli sotside tulemus ­tervikuna kindlasti alla ootuste. Nende kampaania on pälvinud rohkem kriitikat kui kiitust, ­EKREga pusklemine Tallinna kitsaskohtadest rääkimise asemel jättis laiad massid ükskõikseks.

Eriti nukker oli Ossinovski enda isiklik häälesaak – suures Tallinna Kesklinna ringkonnas sai ta kõigest 1374 häält. See on vaid kaks häält rohkem, kui sai teine number Helve Särgava, ning kolm korda vähem, kui samas ringkonnas kogus Taavi Rõivas.

Valimiste tähtsus on selles, et need on ühe hetke ülesvõte meie ühiskonna jõujoontest.

Ei olnud aeg uueks linnapeaks! Kuid samal ajal ei olnud IRLil ka veel aeg surra. Tänu tugevatele kandidaatidele tehti üle Eesti tulemus, mis jätab IRLi seekord ellu. Kui oleks nii Tallinnas kui Tartus künnise alla jäädud, oleks valitsuse lõhkumine olnud ainus lootus midagi muuta. IRLi napp ellujäämine on taas hea märk ennekõike Ratasele, see teeb valitsuse kooshoidmise lihtsamaks.

Pooltugev Eesti. Reformierakonna tulemus üle Eesti oli väga korralik, Tallinnas kasvatati kõigi aegade parima tulemusega oma esindatus kahekordseks. Võiduks sellest siiski ei piisanud. Ka Tartus saadi valijatelt väga tugev õlalepatsutus. See tähendab, et vähemalt väljastpoolt vaadates Hanno Pevkuri positsioon erakonnas ja opositsiooni eesotsas kindlustus. Kui enne valimisi tundus, et 2019. aasta riigikogu valimisteks tuleb kindlasti uus ja veidi silmapaistvam esinumber leida, siis valimiste tulemus seda ei kinnita. Iseasi muidugi, kas see hea tulemus sündis tänu Hanno Pevkurile või tema kiuste.

Rahvas ütles EKREle: niisutame veel mädasood! EKRE, nagu ka sotsid, tegid selgelt alla ootuste (kahe viimase aasta toetusprotsentide) tulemuse. Tegelikult tegi EKRE üle kogu Eesti isegi kehvema tulemuse kui 2015. aasta riigikogu valimistel, kui nad ootamatult üle künnise said. Positsiooni 2015. aasta kevadega võrreldes parandati natuke Tallinnas ja Tartus ning veel kolmes maakonnas (kõige enam Raplamaal, aga ka Järva- ning Põlvamaal). Ülejäänud maakondades jäi EKRE oma toonasele tulemusele alla. Muidugi tuleb arvesse võtta ka seda, et paljudes omavalitsustes EKRE nimekirja väljas polnud, aga siiski näitasid lõppenud valimised, et kolm erakonna juhti jõuavad küll saja eest kisada, aga ei saa saja eest valimistel kandideerida.

Vabaerakond? Kes? Mis?