Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 2. novembril juhtkirjana.

Kogu see lugu, olgem ausad, on ammu lihtsalt kurb. Keha ja vaim ja minevikutaak ei ole Savisaarel lasknud juba pikka aega midagi juhtida. Inimestest, kes on tema kõrvale jäänud, pole mingit kasu. Pole jalgu, mis jookseks. Pole käsi, mis tagant lükkaks ja vajadusel kägistaks. Kõige haledam, et pole ka ajusid, kust võiks sündida välgatus, mis midagi muudaks.

Kui tervisehädad kõrvale jätta, on tänane olukord täielikult Savisaare enda tehtud, aga seda ei ole mingit mõtet üle korrata. On väsitav rääkida üldteada vigadest.

Hoopis põnevam on küsimus, mille me laupäeval kaotame.

See, mille kaotavad teised erakonnad, on selge. Valitsejad kaotavad loodetavasti ajapikku selle mugava, ent nüristava olukorra, et juba kümme aastat pole Eestis olnud arvestatavat opositsiooni. Pole olnud tõsist kriitikat võimu suhtes. Pole olnud mingit usutavat alternatiivi neile, kes on võimul, või nende suurematele otsustele. Muidugi kaotavad teised erakonnad ka selle, kellele näpuga näidata ja kellega hirmutada, aga seegi on juba ammu tüütuks muutunud jutt. Seda enam, et pideva Savisaarega hirmutamise üle on reeglina kurtnud need, kes ise on olnud viletsad nii ideedelt kui võimelt neid tutvustada.

Mille aga Eesti kaotab? Kui jätta kõrvale äärmiselt küsitavad väited Savisaare teenetest nagu näiteks vene parteide ärahoidmine või keskklassi eest seismine, siis nii mõndagi tema modus operandi’s jääme me kindlasti taga igatsema.

Jüri Ratasega seotud emotsioonide nivoo on Savisaarega võrreldes kindlasti kaugel allpool merepinda.

Esiteks, Savisaar on olnud esmaklassiline meelelahutaja. See kõlab etteheitena, aga tegelikult on see poliitiku üks tähtsaimaid omadusi. Kõigi nende aastate vältel on Savi­saar pakkunud kõneainet, erutanud inimesi, löönud neid kahte leeri, süüdanud kirgi ja sünnitanud ­uudiseid. Ükskõik mida ta on teinud, on ta oma andunud fänne innustanud ja kõiki teisi vihastanud. Ei tasu liig­idealistlikult arvata, et valijad ­ootavad poliitikutelt tarku otsuseid ja tasakaalukaid seisukohti. Reeglina ­ootavad nad hoopis emotsioone, ­uudiseid ja möllu. Ühesõnaga meelelahutust. Erutust.

Aga keda suudab erutada Jüri Ratas? Me saame seda muidugi ajapikku näha, aga temaga seotud emotsioonide nivoo on Savisaarega võrreldes kindlasti kaugel allpool merepinda. Ja ajal, kui ka ülejäänud tegelased kõigi erakondade eesotsas on sedavõrd hallid, kiretud ja kontrollitud, on Savisaare taandumisest isegi natuke kahju.

Teiseks, Savisaar on suutnud enda ja sedakaudu ka Eesti poliitika külge köita terve hulga inimesi, kellele Eesti läändekihk ja vabadusperioodiga paratamatult kaasas käinud suured muutused ei istu. Põhjuseid sellele vastumeelsusele on palju, alates lihtsast nostalgiast kuni täiesti pööraste vandenõuteooriateni, aga väga paljud kõige raevukamad Eesti kirujad on leidnud just Savisaare kujul kellegi, kelle külge klammerduda. Viimase inimese, kes justkui hoolib neist. Sellepärast on toetus Savisaarele olnud ka tunduvalt fanaatilisem kui kellelgi teisel. See pole juhus, et on päris palju neid, kes kogu objektiivsele infole vaatamata Savisaart pühakuks peavad.

Ei taha mõeldagi, kuhu oleks selliste jüngrite mõtted Eesti riigist uidanud, kui neil seda ilmasammast poleks olnud.