Erik Moora: Mis teeb Eesti heaks
Millest said alguse tublid Eesti ettevõtted, mis laienesid üle Baltikumi, nagu Hansapank, või vallutasid maailma, nagu Skype? Kas meie ettevõtjate suurest ahnusest? Ei!
Millest on saanud tõuke uue Eesti muusika enneolematu laviin, tänu millele on meil praegu kümnete kaupa uusi põnevaid loojaid? Kas imekombel on välja löönud praeguse põlvkonna heliloojate, pillimeeste või räpparite eriline geniaalsus? Vaevalt küll.
Millest on saanud alguse meie uute idufirmade buum, mis loovad juba täna tuhandeid uusi töökohti ja tulevikus veelgi rohkem? Kas meie IT-nohikutel on hakanud äkitselt vedama? Et kellel ei vea armastuses, veab programmeerimises? Ei usu.
Millest on tulnud meie inimeste soov ja komme puhata, õppida ja töötada kõikjal maailmas? Kas sellest, et Eesti pole elamisväärne või et siit poleks võimalik saada head haridust? Kindlasti mitte.
Millest rääkisid okupatsiooniaja armastatumad filmid, nagu „Viimne reliikvia“, või millest kõnelesid president Lennart Meri meeldejäävaimad sõnavõtud? Kas meie allasurutusest ja kannatustest? Ei meenu.
Millest on sündinud Eesti Ekspress, nagu me seda teame – avatud, uuemeelne, julge ja enesekindel?
Vabadusest.
Me oleme teinud kõiki neid asju, sest me oleme saanud. Vabadus või halvemal ajal vabadusjanu on olnud see jõud, mis on sünnitanud loovaid, värskeid ja edasiviivaid tegusid. Samal ajal hirm, julgusetus ja kadedus on olnud pidurid, mis on meid tagasi sikutanud. Õnneks ei ole nad peale jäänud.
Me ei saa kindlad olla, et see nii jääb. Vaata, kuidas tahad, aga vabadusel ei ole tänases Euroopas ja eriti tänases Ida-Euroopas just head päevad. Eesti ei ole siin mingi erand. Esmane reaktsioon suurtele muutustele ja ebakindlusele kipub ikka olema vabaduse kängitsemine, teki üle pea tõmbamine ja suletus.
Eesti Ekspress ei olnud minu heade Eesti asjade loetelus juhuslikult. Eesti Ekspress pole lihtsalt nädalaleht, vaid institutsioon, mis on kogu oma olemasolu jooksul meie avalikku ruumi kallutanud selles suunas, et see oleks reipam, mõttejulgem, mängulisem, käiks rohkem ühte jalga edasivaatava osaga maailmast ja oleks uuele avatum. Särtsakam.
See peegeldab nägemust Eestist, kus julgetakse ja tahetakse otsustada, kus on värskust ja kirge, kus on põnev. Kus igal inimesel on tuhandeid võimalusi, sadu teid. Kus kõige aluseks on vaba mõte, vahendiks on vaba sõna ja tulemuseks vaba tegu. See tööpõld – selle nägemuse elluviimine – on lai kui labakinnas, nagu ütles vanarahvas.
