Juhtum iseenesest oli lihtne. Üks mölakas sõitis mootorrattaga, ületas räigelt kiirust, eiras politsei peatumismärguannet, pani ohtu tavakodanikud, oma kaasreisija ja iseennast. Politsei peatas ohu ainuvõimalikul moel.

Olukorra põhjustajal jagus ülbust pärast politseid sõimata ja end silmakirjalikult ohvrina esitada. Juhtumi tegelik ohver ehk kaasreisija käitus samuti kaastunnet välistaval moel.

Selles valguses üllatab, et vaidlust on jätkunud nii kauaks. Üks politsei kritiseerijate argument on jäänud justkui pidama: pole vaja selliseid taga ajada ning seeläbi ohtu seada. Küll Eesti-suguses riigis süüdlase hiljem üles leiab ja siis saab seaduse jõudu rakendada.

Paraku ei saa!

See juhtus mullu, pimedal augustiööl. Politseipatrull mõõtis ühe Eesti maantee ääres kiirust, kui mööda „lendas“ mootorratas kiirusega üle 210 km/h. Kõrvalteel peatunud politseipatrull alustas kohe jälitamist, aga loomulikult jäi mootorrattast kaugele maha. Politseikaamera salvestiselt on näha, kuidas mootorratas pimeduses autodest mööda kihutab, nii paremalt kui ka vasakult, kaugeneb veel ja kaob korraks silmist. Numbrit näha polnud muidugi võimalik.

Politseinikud mõistsid kiiresti, et mootorrattur on keeranud ainsale võimalikule kõrvalteele. Seda kinnitas eespool oodanud teine patrull, kelleni mootorratas ei jõudnud.

Imekombel oli aga kõrvalteel olevas asulas kolmaski patrull, kes mootorratturi ühes hoovis peatumisel kinni pidas. Ühtegi teist mootorratast asulasse ei sõitnud. Tehti väärteoprotokoll.

Mis te arvate, mis edasi sai?

Kui politsei põgenejat kohe kätte ei saa ja kui hiljem kinnipeetu leiab vähegi normaalse juristi, on ta pääsenud.

Mootorrattur teatas: eks tõestage, et see olin mina, kes sellise kiirusega sõitis.

Ta palkas ühe Eesti parema advokaadi.

Advokaat koostas kaebuse, kus väitis, et see, kes kihutas, ja see, kes kinni peeti, olid eri inimesed. Jah, mootorratas oli sarnane, riidedki sarnased, aga see polnud tema klient. Eks tõestage!

„Igaks juhuks“ väitis ta veel sedagi, et mõõtevahendi taatlemise detailid polnud protokollitud korrektselt. Aga seda, end varasematel juhtumitel kõigis kohtuastmetes juba tõestanud argumenti ei läinudki vaja.

Kohus ütles, et on tõesti mõeldav, et õige süüdlane põgenes metsa. See, kes kinni peeti, võis teoreetiliselt olla keegi teine. Pimeduses filmitud politseivideolt ei saa mootorratast tuvastada, järelikult ei saanud politseinikud seda ka piisavalt hästi näha.

Mootorrattamees mõisteti õigeks.

Riigilt mõisteti tema kasuks välja õigusabikulud. Ligi 3000 eurot.

Selles konks ongi. Kui politsei põgenejat kohe kätte ei saa ja kui hiljem kinnipeetu leiab vähegi normaalse juristi, on ta pääsenud. Pääsenud mitte ainult karistusest, vaid ka juristi palkamise kuludest. Argumente leiab ju lõputult: kiivri sees polnud minu nägu. Ma ei tea, kes sõitis. Ma olin teises kohas. Ma ei mäleta. Tõestage, et olin mina! Jätsin oma ratta koos riiete ja kiivriga poe ette seisma, ei tea, kes võttis.

See aga tähendab, et peatumismärguande eiramine ja minema kihutamine on olukorrale, kui kiiruse ületamisega vahele jäädi, parim lahendus.

Seda ei saa õigussüsteem mingil juhul lubada. See on liiga suur oht meile kõigile.

Nii tegigi politseinik Lauluväljaku lähistel tol õhtul õige otsuse.

Kui see on politseiriik, siis sellises politseiriigis ma tahaksingi elada.

PS Asja muudab veel selgemaks fakt, millele tänases Eesti Ekspressis tähelepanu juhime – pikalirammitud mootorrattal oli USA number ja selle omanikku polnud politseil võimalik kindlaks teha.