Vanaema raamaturiiuli ees veerisin ja naersin nimesid Akseli Gallen-Kallela ja Eino Leino. Samast jäi mällu Aleksis Kivi. Kodus olid Aku Ankka ja Muumimamma! Lõbus oli lugeda: „Üksi-kaksi-kolmi-nelja-viisi-kuusi-seitsi...“ Palju rõõmu tegi sõna „jäätelö“. Veel eriti naljakas oli „puhelin“. ­Palju rõõmu tõi Soome päritolu kirju „pusa“. Ja muidugi „tossud“. Täpsemalt, Soome talvetossud! Fazer. Marianne kommid. Jenkki. Jõuluvana. Lapimaa. Näkileib. Poro. Kekkonen. Finnhitsi vinüül lemmiklooga „Ei Passaa Pussaa Mustaa Kissaa“. Karhu müts. Harri ja Marja-Liisa Kirvesniemi. Talvesõda. (Mis mõttes talvesõda, miks nad suvel ei sõdinud, venelased ja sakslased sõdisid küll suvel?). Viru ärikas, kes minu Karhu mütsi pärast vangi pandi. Tiina Lillak.

Hiljem, kooliajal tulid ja jäid ajju uued tähtsad asjad. Finlandiahiihto. Jallu. Lujaa laatua Lada (mida-mida?). Jukka Ylipulli. Iittala. Hyvä Suomi! Joulupukki. Luhta. Mehukatti. Mökki. Salpausselkä. Naapurivisa. Musta pörssi. Kone. Perkele! Pikku Kakkonen. Tikkurila. Marimekko. Uutiset ja sää. Pipo. Vauhdin Maailma. Kui palju õnne sünnitas T-särk kirjaga „Suosikki“! Ma ei tea siiamaani, mis asi on Suosikki. Need sõnad enamasti ei tähendanudki midagi. Need olid lihtsalt kuskil kirjas, mõnel särgil, kleepsul või kakaopurgil. Need olid ägedad ja ihaldusväärsed. Sest need olid Soome.

Tulid kuumad ajad ja tulid mikrouun, Carl Danhammer ja „maitsvat kettsubit“. Tuli lause „Too nätsu ja värvilist traati“. Tuli küsimus: „Teil FIMe on või?“ Tuli palju asju veel. Kulta Katriina. Serena veepark. Koff ja Lapin Kulta. Sõpruslinn Porvoo. Tuglas-seura. Voimix. Pekka­niska nostaa. Mainos TV. Pekka. Vodkaturist. Pippuripihvi. Paulig. Soome kirjasõber (kellele siiski kahjuks kirjutada ei viitsinud).

Esimene (või oli see teine?) Rock Summer ja meelde jäid Eppu Normaali, Leningrad Cowboys ja Miljoonasade, Katri Helena, refrään „Lennä, Juri Gagarin, lennä“, Pave Maijanen, Spede Pasanen, Tapani Ripatti, Hurriganes. Pole võimalik, et nad kõik seal esinesid, aga ühes ajupotis nad millegipärast on. Koos nendega on seal ka Marjo Matikainen, Mannerheim, Matti Nykänen, Mauno Koivisto, Riki Sorsa, Sibelius, Dingo ja Autiotalo, Jari Kurri, Teemu Selänne, mahalastud Jüri Vilms ja Sisu veoautod. Aga ka ­Armas Lindgren ja Eliel Saarinen, Alvar Aalto, autode hüüdnimed, nagu mersu, bemari, pesö, mosse, volkar, Helsingi lõppakt, kolmetähelised pangad, nagu OKO, SYP, KOP, ja Lasse Virén. Ja Kodu-Anttila, Finlandiatalo, Lapua liikumine, Helsinki Jokerit, Paavo Nurmi, Keke Rosberg, Uusikaupunki rahu, „Rakastuin mä looseriin“, „Avameelselt abielust“ ja Mika Waltari.

Kui palju õnne sünnitas T-särk kirjaga „Suosikki“! Ma ei tea siiamaani, mis asi on Suosikki.

Ülikoolis juba uus kiht häid asju. 22 Pistepirkko. Kimmo Pohjonen. Connecting ­People. Aled poodides. Aki Kaurismäki. Euro­viisut. Jörn Donner. Tietopuhelin. Finnair. Hella Wuolijoki. Helsingin Sanomat. Iltalehti. Jari Litmanen. Karjala pirukas. Jenka, tango, karaoke – vabandust, aga mis teil, soomlased, nendega ikkagi on?! Tuli Kekkose rada. Kiasma. Eteläsuomalainen osakunta. Lapponia liköör. Salmiakki Vodka. Minttu. Longero. Lordi. Loviisa tuumaelektrijaam. Mika Häkkinen. Soome Nokia. Eesti Nokia. Neste. Peter Franzen. Pori Jazz. Radiolinja. Rekka. Renny Harlin. Saimaa kanal. Seppälä. Stockmann. Bomfunk MC’s.

Ega uuemalgi ajal kirkaist toonidest puudu pole: Baltic Connector, festival Flow, HKScan, Johan Bäckman, Jorma Ollila, K-Rautakesko, Kaisa Varis, kaamos, Kimi Räikkönen, Olkiluoto mitte kunagi valmiv tuumajaam. Mika Keränen. Naisekandmine. Olvi õllelained. Risto Teinonen. Ristomatti Ratia. Sami Hyypiä. Sami Lotila. Sampo. Sofi Oksanen. Tallinna-Helsingi tunnel. Talsingi linn. Pisike Tarja Halonen ja Hiid-Halonen. Tero Taskila. The Rasmus ja „In the Shadows“. Tom of Finland. Tis is Finland Män.

Toyota rallimeeskond.

Soome asju on meie kultuuris nii palju ja eesti rahvas nii tihkelt naabritega kokku kasvanud, et isegi mõned meie oma kangelased ja saavutused tunduvad rohkem Soome omad olema. Näiteks „Saaremaa valss“. Või Georg Ots. Või laev Georg Ots. Või soomepoisid. Või moodsad soomepoisid – Kalevipojad. Või Viru hotell. Või see Viru ärikas, kes minu Karhu mütsi pärast vangi läks (vist). Või Pant, Hunt ja Mehtonen.

Igatahes, elagu Soome! (Välja arvatud Väinämöinen, mis on ikka võrreldamatult koledam nimi kui meie Vanemuine.)

*Läti on vahva, suurepärane naaber. Ei saa aga mööda vaadata Toomas Hendrik Ilvese ammusest tähelepanekust, et peaaegu igal eestlasel on olnud oma kodusoomlane, kellega käiakse vastastikku külas, aga pole oma kodulätlast.