Me oleme ürgelajad. Ehkki katame end plastiga, nimetades seda uhkelt spordisärgiks, ehkki näpime päev läbi superarvuteid, nimetades neid mugavalt telefonideks, ja ehkki sööme mingit tehnilist kallerdist, nimetades seda krabipulkadeks, pole me põhimõtteliselt aastatuhandeid muutunud.

Sellest endaksjäämisest oleme saanud kõvasti kasu.

Vaadake, kuidas ülekaalust võdisev, 16 tundi ööpäevast kontoritoolis või sohval lösutav pereisa lausa lendab, kui tema titt ootamatult kuuma pliidi poole tatsub.

Vaadake, kuidas me vaatamata Eesti „suvele“ vapralt merre ronime. Pole kahtlust, et selles on jälgi meie esivanemate tiivaripsutamisest vintskemate ja karvasemate neandertallastega.

Aga on ka hetki, kus meie sees elav kaugete esivanemate veri ja neilt päranduseks saadud instinktid töötavad meile vastu.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel