Kui valimised läbi saavad, ei hinga mina kunagi kergendatult. Lihtsalt ei suuda.

Sest ma olen aastatega treeninud ennast vaatama poliitikat ja poliitikuid teisiti kui enamik inimesi. Vähemalt mulle tundub nii. Enamasti kuulen ma vestlustes teistega, et poliitika on tüütu, räpane, vastik, reetlik, jõuetu. Et poliitikud on juhmid, omakasupüüdlikud, korruptiivsed, silmakirjalikud, mõttetud.

Mina nii ei arva. Meil on piisavalt täiesti mõistlikke poliitikuid, nii mõnigi on oma energia või töökuse või teadmiste poolest imestamist väärt. Et mitte öelda suisa kadestamist väärt. Mõnda poliitikut tunnen ka isiklikult – enamasti on nad täitsa normaalsed ja arukad inimesed.

Püüd poliitikutest aru saada, nende tegutsemisloogikat mõista tundub palju huvitavam kui automaatne hukkamõist.

Näiteks mõistan ma üsna hästi, miks eranditult kõikidel valimistel meile lubatakse mägede kaupa tasuta asju.

Kõige lühemalt: sest see töötab.

Püüd poliitikutest aru saada, nende tegutsemisloogikat mõista tundub palju huvitavam kui automaatne hukkamõist.

Siit ka põhjus, miks ma olen pärast valimisi tavaliselt topeltmurelik. Esimene mure on see, et ega võitjad hakka nüüd ometi oma kõige-suurem-asi-mis-meile-pähe-tuli-kõigile-tasuta tüüpi lubadusi ellu viima. Paraku nad reeglina siiski hakkavad, pole parata.

Teine mure on see, et mida küll kõik erakonnad, kelle hingeellu süüvimise nimel ma olen palju vaeva näinud ja kes mulle seeläbi juba natuke armsaks on saanud, järgmistel valimistel tasuta anda lubavad. Kas neil üldse tuleb ideid? Kas üldse on midagi maailmas järel, mida tasuta anda saab?

Neil valimistel sain aru, et mu mure on õnneks asjatu. Tublid inimesed ikka leiavad. Nagu näiteks SMS-valimisliit* leidis ­tasuta prügiveo, ehkki see mõte on läbinisti totakas, sest kõigist linnas esinevatest tegevustest peaks just prügitekitamine olema inimestele võimalikult kulukas. Ikka selleks, et oleks selge ajend vähem prügi tekitada.

Üks erakond leidis tasuta huviringid, teine leidis tasuta lasteaiad, kolmandad leidsid tasuta lasteaiatoidu, leiti ka tasuta munitsipaalpinnad sundüürnikele, tasuta kinoseansid, tasuta praamipiletid...

Küll nad midagi välja mõtlevad!

Ja kui ei mõtle, siis võime ju neile appi tulla. Tasuta parkimine üle kogu linna. Tasuta küte. Tasuta vesi. Tasuta saun. Tasuta raha. Miks ka mitte?

Paari kuu eest kirjutas Ekspress sellest, kuidas Erki Savisaar Linnatranspordi ASis väidetavalt tasuta tööl käib. Seda suunda saaks kindlasti laiendada ja, miks mitte, lubadagi tasuta poliitikuid.

Tõelised meistrid suudavad muidugi minna veel kaugemale. Kui Jüri Ratas 2006. aastal linnapea oli, siis ilmus Delfis ­uudis: „Jüri Ratas jagas tasuta tainast“. Tõsijutt! Kas mitte siit ei terenda suur üleriiklik platvorm järgmisteks kohalikeks valimisteks? Tasuta tainast kõigile!

Ainuke häda, et tasuta ei ole tegelikult miski. Kõik maksame ise kinni.

* SMS = Savisaar, Mõis ja Sõõrumaa. Nende valimisliidule ei pea ka uut loosungit otsima hakkama, vana hea „SMS ja raha tuleb!“ töötab küll.