Pühapäeval valikut ei olnud. Taavi Aas oli järgmine Tallinna linnapea.

Eelmisel nädalal avaldatud küsitlus näitas, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ilmselt jätkub. Vastupidise üllatuse korralgi oleks aga Keskerakonnal volikogus piisavalt suur esindus, et ilma nendeta midagi ei sünniks.

Ühesõnaga, lahingut Tallinna pärast ei paistnud. Lahing terendas vaid küsimuses, kes tuleb teiseks. Ja kui kaugele maha ta jääb.

Valijatel seega tegelikku valikut ei olnud.

See on poliitikas alati väga kurb. Kui valikut pole, pole entusiasmi, lootust, kirge, tegelikku hirmu. Siis pole ka üllatusi ja eneseületusi. Selline hall ja nätske maailm, kus manduvad nii võimulolijad kui vastasrind.

Kaks päeva hiljem on pilt täiesti teistsugune. Õhus on elevust.

Esiteks sellepärast, et Edgar Savisaar teatas, et tema kandideerib. Kohe hakkasime uue pilguga vaatama „kolme õe“ Toomi-Ivanova-Loone viimaste päevade segastele sõnumitele.

Teiseks sellepärast, et ka Urmas Sõõrumaa teatas, et tema kandideerib ning teeb selleks oma valimisliidu. Temaga on pundis Jüri Mõis. Veel olevat seal seni anonüümsed „kunstnikud, arstid, advokaadid ja arhitektid“.

Kolmandaks sellepärast, et kuuldavasti polnud Jüri Ratase ja Yana Toomi eilehommikune ühine pudrusööming mingi meelakkumine. Olevat jäänud tunne, et Toomi ja Co valimisliit pigem tuleb, kui ei tule.

Kui Keskerakonna-vastase valimisliidu tegijad kannavad perenime Savisaar, Toom või Ivanova, siis tähendaks nende väljaheitmine ka valitsusele kukkumist.

Neljandaks sellepärast, et mõned arvavad, et need sõnumid võivad olla omavahel seotud. Seda, et Sõõrumaa Savisaarele elektriratastooli ostis, teavad kõik. Seda, et nende pikaajaline vastastikku kasulik suhe selle episoodiga ei piirdu, teame ju ka.

Polegi tähtis, kas valimisliite on üks või kaks või kas need toituvad ühest või mitmest rahakotist. Igatahes tähendaks see, et Keskerakonna ja peaminister Jüri Ratase olukord on päevapealt tunduvalt keerulisem.

Keskerakonna tava on konkureeriva valimisliidu tegijad ja esinduskogudes teisitihääletajad välja heita. Viimati tehti niimoodi selle aasta jaanuaris, kui välja heideti Võrus „põliskeskerakondlaste“ valimisliitu kokku ajanud Jüri Pallo.

Nüüd aga seisaks Ratas päris võimatu valiku ees. Kui Keskerakonna-vastase valimisliidu tegijad kannavad perenime Savisaar, Toom või Ivanova, siis tähendaks nende väljaheitmine ka valitsusele kukkumist. Ja Ratasele suurt isiklikku läbikukkumist.

Ennekõike tähendaks nende valimisliitude sünd aga seda, et kohalikel valimistel on Tallinna kodanikel päris reaalne valik, sest enam ei ole ette määratud, kellest saab linnapea ja kes moodustavad linnavalitsuse.

See tähendaks omakorda, et kodanike huvi kohalike valimiste vastu kasvaks järsult. Oleks nii entusiasmi kui kirge kui lootust kui hirmu.

Oleks päris valimised.

Vähem kui kahe päevaga sai valiku puudumisest lootus päris valikuks. Eh, poliitika on imeline.