Inimesed elavad oma elu nii, nagu nad suudavad ja õigeks peavad. Ehk lühidalt öeldes, nagu nad elavad. Ja siis vahel ja mõnes valdkonnas tuleb riik, tulevad poliitikud ja püüavad seda inimeste elamise viisi muuta.

Vahel õnnestub see neil paremini, vahel kehvemini. Enamasti, eriti kui tegemist on suurte ja keeruliste probleemidega, ei tule poliitilisest sekkumisest mitte midagi head. Eriti kui teha seda toorelt, läbi mõtlemata, jonni- või nördimuspõhiselt.

Ummikus alkoholipoliitika on selle kohta väga hea näide. On küsitav, kas sel on olnud mingit tegelikku positiivset mõju. Loodame, et ajapikku siiski mingil määral on. Küll aga on see sünnitanud omajagu trotsi, lausa massiliselt Eesti riigile kahjulikku piirikaubandust (mille maht üha kasvab), tarbimisharjumuste muutust, suurte alkoholivarude soetamist kodudesse ja nende hoogsat ärajoomist, seaduserikkumisi keelatud koguste toomisel Eestisse ja nende edasimüügil, väikeste maapoodide sulgemist ja kiratsemist, muude tööstusharude kannatamist selle all, kui meie inimesed suurte hulkadena oma sisseoste enam Eestist ei tee, sellest tulenevalt lõpuks ka meie inimeste pettumist ja pahameelt Eesti riigi suhtes.

Lootes – ja ma tõesti tahaksin seda loota –, et tahetud on päriselt head, päriselt võidelda alkoholismist tulenevate kahjudega, tuleb siiski nentida, et tehtud on seda äärmiselt käpardlikult, mõtlematult ning lugematuid ohusignaale, teiste riikide ja meie endi kogemust eirates.

Selles kontekstis on eriti ärritav juba aastaid kestnud jutt kõikvõimsast ja oma tahte järgi avalikkust tantsitavast alkoholilobist.

Kui sotside reiting Eesti suureks juubeliks ühekohalistesse arvudesse kukkus, käivitati massiivne meediainvasioon. Rääkis Marju Lauristin, rääkis Jevgeni Ossinovski ise, rääkis Liisa Oviir, rääkis Kalvi Kõva, rääkis Ivari Padar ja kes kõik veel.

Me võime seda alkoholilobi ükskõik kui suureks rääkida ja otsida vandenõu, mis otsustajad vastutusest vabastaks, aga tegelikult on alkoholitootjaid üsna vähe, tõeliselt suuri ja jõukaid vaid mõni üksik.

Kõigi sõnum oli sama: sotside madal reiting on massiivse ja ülekaaluka alkoholitööstuse lobi töövõit. Alkoholilobi olevat süüdi selles, et sotside poliitika ei toimi.

Ainult et see lihtsalt ei ole nii.

Me võime seda alkoholilobi ükskõik kui suureks rääkida ja otsida vandenõu, mis otsustajad vastutusest vabastaks, aga tegelikult on alkoholitootjaid üsna vähe, tõeliselt suuri ja jõukaid vaid mõni üksik. Jah, neil suurtel ja jõukatel on kõigil olemas oma projektid suhtekorraldusagentuurides, debatis osalevad mõned alkoholitootjate sõnumit esindavad erialaliidud.

Aga iga Eesti ajakirjanik, iga toimetaja teab, mis asja need agentuurid-liidud ajavad, ja kohe kindlasti pole neil mingit kriitikavaba tagaust, kust oma jutuga leheveergudele pugeda.

Riigi ja poliitikute ressursid on kaugelt suuremad. Neil on ministeeriumitäied ametnikke, kes toodavad analüüse, memosid, kujundavad poliitikaid. Neil on terved PR-osakonnad. Neil on instituudid, kus on omakorda avalike suhete osakonnad ja kümned spetsialistid. Nende „süsteemis“ ehk sisuliselt nende ülalpidamisel on kümneid kodanikuühendusi, kes nende poliitikat vajadusel innukalt toetavad ja esindavad. Neil on sadu spetsialiste, keda meediaväljaannetele igapäevaselt välja pakutakse ja kes üldjuhul saavad ka oma jutu ära rääkida.

Sellist inim- ja ajaressurssi ega sellist võimet oma kavatsusi läbi suruda ei ole ühelgi eraettevõttel ega tervel sektoril isegi ligilähedaselt. Oleks alkoholilobi tugevam, oleks neid ehk rohkem kuulatud ning mingi osa ebavajalikest kahjulikest mõjudest tänaseks sündimata.

Seda „suurt alkoholisõda“ ei ole sotsid kaotanud lobi- ega PR-rindel, ehkki nad sinna taha pugeda püüavad. See jama on kokku keeratud päriselus.