Skeptikud naeravad nad välja, sest „kõik ju teavad“, et „tegelikult“ ollakse kriisis. Nädala pärast tõmbab Theresa May käima mootorsae nimega Brexit. Kuidas see saeb, kuidas seisma jääb ja kuhu lendab saepuru, ei tea keegi.

Ka Poola vehib, raevupime pilk silmis, rusikatega Brüsseli suunas. Kreekat kisub taas kraavi poole. Donald Trump samas… Ah, ma parem ei hakka. Pagulased, jah, nemad ka.

Aga ometi on neil seal Roomas õigus.

Ehkki Euroopa Liit on sajas küsimuses killustunud ja rähkleb terve kuhja kriisidega, ei saa öelda, et oleksime nõrgad. Veelgi enam, killustatuses jõud peitubki.

Euroopas puudub õnneks üks omatahtsi otsustav võimu keskpunkt. Otsuseid sünnib sedasi vähe ja väga ajapikku. Oma ümaruses ajavad need kärsituma inimese lihtsalt marru: mis mõttes ei saa kahe aastaga piire kinni?! Mis mõttes ei saa Kreekat välja visatud! Mis mõttes ei kasva need pagana põllumajandustoetused! Mis mõttes ei ole need pagana põllumajandustoetused juba kaotatud!

Euroopas puudub õnneks üks omatahtsi otsustav võimu keskpunkt.

Aga tänu sellele hajususele ei ole Euroopa Liit nii haavatav kui mõni teine. Ühe riigi võib välise mõjutustegevusega või mõne kopsakama kriisiga päris siruli lüüa, kuid Euroopa Liidus tuleks metsa poole ajada terve trobikond riike. Ja kuna need on nii eripalgelised ja erinevate huvidega, pole see lihtne.

Isegi Ameerika Ühendriigid (ja koos nendega ka NATO) on osutunud haavatavaks. Pärast viimaste nädalate arenguid suhetes meedia ja julgeolekuteenistustega leidis president Trump end sealt, kus ongi ta koht: vastu seina ja kaitseasendis. Sinna jääb ta ilmselt veel päris pikaks ajaks. Just võimu hajutatus ehk mitmed sõltumatud kontrollimehhanismid (sh Kongress, kohtusüsteem, aga ka julgeolekuteenistused) kõrvaldavad sealgi ohu, et riik tervikuna padrikusse ei põruta.

Euroopa kontrollimehhanismid on aga veelgi raskemini läbistatavad. 27 riiki, igaühes omaenda hädapidurid, lisaks terve hunnik Euroopa Liidu institutsioone. Kõik see vajaks lõhkumiseks iseäranis võimsat laengut. Kogu kompoti kooshoidmiseks on aga vaja midagi, mida seni on alati jätkunud – suurtes kogustes tahet.

Brittidel seda tahet polnud ning pideva erandite taotlemise ja Euroopa süüdistamisega saavutasid nad soovitule täiesti vastupidise: enda tegelikust kaalust tunduvalt viletsama sõnaõiguse. David Cameron mõjus Euroopa tasandil klounina juba enne saatuslikku referendumit. Praegu proovib seda strateegiat millegipärast jäljendada Poola.

Teistel aga, nagu oleme näinud, on tavaliselt tugev tahe kokku leppida. Kuidas muidu seletada seda hobuse kannatust, millega kõikvõimalikke teemasid päevade, ööde, kuude ja aastate kaupa muudkui edasi nügitakse?

Talumatult aeglane ja kohmakas, seda küll. Aga kui seda hobuse kannatust täiendatakse eesli visaduse, jonni ja vastupidavusega, polegi lugu väga hull.

Siis olemegi tugevad. Hästi killustatud, hästi omanäolised, hästi enesekesksed ja täiesti suveräänsed... Euroopa Ühendriigid.