Läinud nädalal ­puidurafineerimistehase teemalist Tartu linnavolikogu erakorralist istungit ja õhtust telesaadet „Suud puhtaks“ vaadates hakkas kurb.

Peamiselt sellepärast, et ma nägin seal palju siirast silmakirjalikkust. Jah, see polnud kirjavääratus. Ma usun, et kohal olnud linnavolinikud, linnapea Urmas Klaas ja mitmed teadlased olid suures osas silmakirjalikud. Miks, sellest kohe pikemalt.

Aga ma usun, et samal ajal olid nad ka siirad. See võitlus on nende jaoks päris, nad on valinud poole. Nad usuvad kindlasti ja siiralt, et see pool on õige. Nad tunnetavad oma kogukonna toetust. See teebki üldjuhul ühe võitluse õilsaks.

Silmakirjalikud olid nad aga sellepärast, et kõik nad – iga päev, igas valimisprogrammis – jutlustavad majanduskasvust, tootlikkuse kasvust, konkurentsivõimest, uute ja kõrgtehnoloogiliste ettevõtete rajamisest, tasuvate töökohtade loomisest, teadusmahukast majandusest, ekspordivõimekusest ja millest kõigest.

Aga kui nüüd tuleb üks idee, mis vähemalt tegijate endi sõnul seda kõike tahabki pakkuda, ei anta neile võimalust isegi ideed vähemalt ausalt kaaluda ja selle teostatavust uurida.

Sest valdav enamik debati osalistest ei tulnud ausalt ja avatult ideed kaaluma, ei tulnud arutama, kuidas saaks midagi teha, vaid nad olid tulnud kuulutama, kuidas seda jumala eest teha ei saa. Argumente otsiti selgelt vaid selleks, miks tehast kindlasti teha ei tohi. Argumente otsiti isegi selleks, miks selle tehase võimalikku mõju uuri­dagi ei tohiks.

Eks argumentidega on muidugi nii, et kes väga otsib, see kindlasti ka leiab.

Samal ajal siiski saab suuri asju teha, saab edendada nüüdisaegset majandust, hoides keskkonda ja puhast loodust. See ei ole välistatud.

Ma ei tea, kuidas tehas täpselt Emajõge, Peipsit ja Soome lahte mõjutaks, sest seda küsimust pole ju uuritud. Küll aga töötab Soomes Äänekoskis samasugune (ja natuke suurem) tehas, mis laseb oma heitvee Kuhnamo järve.

Sest valdav enamik debati osalistest ei tulnud ausalt ja avatult ideed kaaluma, ei tulnud arutama, kuidas saaks midagi teha, vaid nad olid tulnud kuulutama, kuidas seda jumala eest teha ei saa.

Kuhnamo on Peipsist 570 korda(!) väiksem järv ja kuna ta on ka keskmiselt madalam (5,44 m vs. Peipsi keskmine sügavus 7,1 m), on Kuhnamo vee maht 760 korda(!) Peipsist väiksem. Peamine väljavool järvest on tehase „solgitorust“ vaid 8 kilomeetri kaugusel asuv Kapeenkoski kärestik. Seal aga asub imekaunis looduspark, üks Soome hinnatumaid forelli- ja lõhepüügikohti, nende väga tundlike kalade oluline kudemisala, armastatud loodusturismi ja veematkade koht, Natura ala.

Nii et äkki ikka saab? Äkki peaks vähemalt uurima?

Okei, Äänekoski puhul on kasutatud argumenti, et sealne hiidtehas asendas vanema tselluloositehase ja tegi linnakese keskkonnaolukorda paremaks, aga keegi ei teeks uut tehast uude kohta. Eriti veel linna. Eriti veel ülikoolilinna.

Aga võta näpust! Natuke rohkem kui kuu aega tagasi lõppesid kohtuvaidlused Äänekoskist vaid saja kilomeetri kaugusele rajatava uue, veelgi suurema puidurafineerimistehase rajamise üle. Kohus otsustas, et kavandatava Soome ja maailma suurima puidutehase keskkonnamõju on piisavalt uuritud, suuri ja reaalseid ohte ei ole ning keskkonnamõju hindamine on olnud piisavalt põhjalik. See tehas tuleb Kuopiosse, otse linnasüdamesse.

Kuopio on üsna täpselt Tartu-suurune. Kuopio on ülikoolilinn.

Nii et ikkagi saab, sest ükski ausalt asja analüüsiv inimene ei saa väita, et soomlastel oleks oma elukeskkonnast ükskõik. Või et Soome peaks nüüd elupaigana maha kantud olema.

Kui Marju Lauristin, ütleb, et – kuidas see oligi – „me ei pea uurima seda, mida me juba teame“, siis meenub Giordano Bruno.

Ka tema ideede puhul tundis kogukond nimega Rooma inkvisitsioon, et need universumiasjad on ju tänu piiblile kõik täitsa selged, mis neist enam uurida.

Paneme selle Giordano Bruno parem põlema!

See ongi kurb.