Kes teeb, see jõuab, näitas lõppev aasta. Kui midagi kahetseda, siis seda, et mõni risk jäi võtmata ja mõne targa nõuandesse polnud aega süveneda. Majandusliku tõusu aegadel tundub, et me kõik oleme oma elu peremehed ja Eesti edu ning meie endi ja meie laste edu on ära teenitud tänu meie kõvadele pingutustele ja nupukatele valikutele.

Aga ärgem mingem upsakaks. Eestil läheb hästi, sest meie naabreid ja kogu Euroopat tabas tõusutsükkel. Suurem osa plaane läheb täna täide, kuid meenutagem, kuidas 2009. aasta kriisi ajal tundus paljudele, et valitud haridus ei too leiba lauale ja kodulaen oleks võinud võtmata jääda.

„Milliseid andekaid otsuseid ma tegin 2007. aastani ja kuidas sealt edasi iga ehitus ning äriplaan oli puhta tobe,“ naeris kadunud ärimees Andres Sarri keset oma jaapani tervisekeskuse pankrotti Rocca al Mares.

Taust muutus ja muusika lakkas, öeldakse.

Minu jaoks lakkas tänavu muusika siis, kui mu isa suri. Lõpuks suri, võib öelda, sest kellele 90aastase inimese surm siis ikka suure üllatusena saabub. Isa jõudis haigust põdedes palju mäletada ja rääkida ning isegi vähiarstidele head meelt valmistada, sest teda tabanud haruldane vähivorm pakkus tema elu pikendanud rahvusvahelisele konsiiliumile professor Hele Everausi juhtimisel teaduslikku huvi.

Saabus minu kord hakata suguvõsa vanimaks Hans Luigeks. Meenutasin isa mattes neid aastaid, kui ta pidi maadlema minu teismeea kapriisidega. Isa ei üritanud mind iga hinna eest kõnetada, kui ma oma tuppa tõmbusin, sest kool ja vanemad ei rokkinud kohe üldse.

Ta lihtsalt poetas trepimademele mõned raamatud.

See oli lõks.

Ega mul oma teismeea kiusuga ilma internetita toas midagi muud peale hakata ei olnud, kui et turtsudes ja tukka pildudes ukse vahelt raamatud sisse krabada. Teosed, mille isa lugemiseks pani, olid sellised nagu Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“, Tšehhovi novellid, Salingeri „­Kuristik rukkis“ ja muu väärtkirjandus (sajandivahetusel valiti „Suur Gatsby“ Ameerikas sajandi parimaks romaaniks).

Maailmas toimub Suur Tähele­panu­rööv ja romaanide asemel on ühendavateks meemi­deks nüüd Klannide Sõda või Netflix.

Saan aru, mismoodi isa oli mind märkamatult õigesse suunda talitanud. Mida rohkem puntras ma oma puberteedi eneseleidmisega olin, seda ahnemalt imesin ma end kirjanduse tähendusrikaste inimeste maailma.

Isa jättis maailma maha keset suur kultuurilist murrangut. Maailmas toimub Suur Tähelepanurööv ja romaanide asemel on ühendavateks meemideks nüüd „Klannide sõda“ või Net­flix. (Hagi Šein nõuab, et tuleks kiiremas korras asutada Estflix, et lastele jääks mingi kuvand sellest, mida siin maal vanasti on mõeldud ja filmitud.)

Meie aja Suure Tähelepanuröövi mängus saavutab oma tahtmise ikkagi see, kes suudab võimalikult palju kõrvale jätta ja süveneda infosse, mis kannab mõtet. Ühel hetkel lõpetas isa teleka vaatamise. Ta puuris teadusraamatuid. Teda huvitas viimane sõna selle kohta, et maailm pole selline, nagu me teda tajume, vaid maailmasid on lõputult ja teadus on aasta-aastalt lähemal Looja olemasolu tõestamisele. No päris jumala väljaarvutamiseni isa eluajal ikkagi jõutud ei ole.

Ajakirjandusest ootas isa mitte elu kirjeldamist, vaid sellesse järsult sekkumist. Just nagu oleks tegelikkusel mingi nupp, mida ajakirjandus võib vajutada. Ta ärgitas: Ats, sul on ju kõik need lehed ja muu, kas te ei saa seda Savisaare punti lasta üldse kotti ajada? Et nad ei saaks Eestit Venemaale maha müüa.

Mina selgitasin irooniliselt (nojah, halb tunnistada – silmakirjalikult) isale, et niimoodi asjad demokraatlikus riigis ei käi. Mina ei hakka peatoimetajatele helistama ja õpetama, ja üldse, Tallinna elanikud tõestavad ju ikka ja jälle täitsa vabadel valimistel, et just Savisaare kriminaalset punti Tallinna elanikud endid valitsema tahavadki. Ja et Kremliga tiivaripsutamine võib neil inimestel olla lihtsalt žest oma valijate suunas ning ei ole üldse kindel, et Tallinna valitsejatest keegi päriselt Kremli võimu all rublatsoonis elada tahab.

Niisiis oli lõppev aasta isa lahkumise aasta. Paradoks on selles, et Wabariigi-aegsete meeste eluiga on nii pikk, et nende lahkudes on pojadki juba enamiku elutööst ära jõudnud teha. Sügisel investeerisin isa Treffneri koolivenna, Kanada professori Olev Trässi patenti, millega hakatakse maailma toiduturule tootma allergiaohtliku sojavalgu asendajat, eestimaist rapsivalku. Vana Träss saab peagi 90aastaseks! Kanged, kanged Tartu vanamehed! Nagu ka mäluteadlane akadeemik Endel Tulving, isa klassivend, kes pärast Juri Lotmani surma tõusis maailma enimtsiteeritud Eestiga seotud teadlaseks. Kui Endel Tulvinguga viimati telefonis rääkisin, ütles akadeemik, et teeb hommikuti teadustööd. Võimas.

Soovin lugejale oma isa sõnadega: keskendu tähtsale, süvene ometi, jäta kõrvale see tühine rokenroll!