Keskerakonnale on juba kolmanda oma ministri – sealjuures seekord kompetentse ministri – taandumine valus hoop. Pingi lühidusest räägib ju seegi, kuidas Jaak Aab tuli erakonna peasekretäri kohalt, kuhu ta sobis nagu valatult, valitsusse tuua.

Aga valitsusele on see pigem otsekui taevast sülle langenud võimalus lasta vaikselt varjusurma totraim nende allesjäänud uhketest plaanidest.

Üks Eesti uuema poliitajaloo eredamaid episoode on pressikonverents, millega kuulutati välja Jüri Ratase valitsus ja sündinud koalitsioonilepe. Jevgeni Ossinovski, Margus Tsahkna ja Jüri Ratas olid puhevil, energilised, enesekindlad. Seisak oli läbi. Nüüd algasid reformid!

Me teame, mis on saanud suurest osast neist reformidest, mis seal kordamööda üksteisele sõna andes uhkelt ette loeti. Me teame, mis sai magusamaksust. Me teame, mis sai lahja alkoholi aktsiisitõusust. Me teame, mis sai pangamaksust. Me teame, mis sai regionaalsetest sotsiaalmaksuerisustest. Me teame, mis sai automaksust. Me teame, mis sai Margus Tsahknast ja tema erakonnast. Me teame, mis sai minister Jevgeni Ossinovskist.

Aga üks reform, mis välja kuulutati, elab oma elu siiani. See on plaan viia Tallinnast välja 1000 keskvalitsuse töökohta ning terve ports riigiasutusi või nende keskkontoreid.

Selle programmi vedaja oli Jaak Aab.

8. märtsil, kolm päeva enne joobenähtudega ja kiiruseületamisega vahelejäämist, esitles Jaak Aab valitsuses nn riigireformi edenemist ja rääkis sellest uhkelt valitsuse pressikonverentsil. „Viimasel ajal on nii revolutsiooni kui evolutsiooni,“ ütles ta tähtsalt.

Tegelikkus on aga see, et Aab käis oma kolleegide juures, märkmik ­näpus, ja lunis neilt lubadusi ühe või teise asutuse kolimise osas. Kolleegidelt ei tulnud enamasti ei peenikest ega jämedat.

Kui mõni asutus siiski sattus sinna nimekirja, siis ootasid ministrid oma kantsleritelt tegutsemist. Üldjuhul ei tulnud ka sealt midagi. Ei tulnud asutuste juhtidelt, kes sageli lehest lugesid, et nemad peaks kogu oma krempliga äkitselt minema kolima.

Mis tuli, oli tohutu vingerdamine, fiktiivsete kohtade liigutamine, kolimine paberil, aga mitte päriselus, vastuste ja otsustega venitamine. Kõike seda on toitnud lootus, et vast saab selle valitsuse aeg enne läbi ja see teema vajub viljatute mõtete mädasohu.

Ainult mingil tõeliselt digiuimastatud planeedil on selline asjaajamine tõhus, viljakas ja mõistlik.

Üks haridusministeeriumi ametnik kirjeldas hiljuti, kuidas ta, asudes Tallinnas, peab Tartus töötava kolleegiga iganädalast videokoosolekut. Veel enne koosoleku lõppu peab ta aga krapsti püsti kargama ja jooksma teise majja kolmandasse koosolekuruumi, et osaleda teisel videokoosolekul sama kolleegiga, kes peab vahepeal minema Tartus neljandasse koosolekuruumi ja kaasama uue video­silla abil kolmanda osapoole, kes asub viiendas koosolekuruumis.

Ainult mingil tõeliselt digiuimastatud planeedil on säärane asjaajamine tõhus, viljakas ja mõistlik. Tegelikult lööb selline kolimine kogu riigiaparaadi töö tõhustamise asemel pikaks ajaks rütmist välja, kuni need kolitud ja „kolitud“ asutused tasapisi Tallinna tagasi hiilivad. Nagu haridusministeeriumiga suuresti ka juhtunud on.

Märtsis Riigikogu komisjonis riigireformi tutvustanud Jaak Aabi saatnud ametnik nimetas töökohtade väljaviimise probleemina „asjaolu, et osa maakondi on ebapopulaarsed ning nende asustamine on problemaatiline“ – tsitaat, mis kahtlemata kaunistab Ekspressi naljalisa Kranaati, aga sisuliselt tõele ei vasta.

Maakonnad on meil väga toredad ja inimesed seal on toredad ning võimekad, aga riigiasutuste laialipillutamine üle kogu maa, inimeste massiline vallandamine, uute väljakoolitamine, transpordikulude ja -aja järsk kasv, uue töökorralduse väljatöötamine – kõik see on lihtsalt nii kohutavalt ebamõistlik, et arusaadavalt ei taha keegi sellisele ülesandele oma parimaid tööaastaid kulutada.

Seega võiks kasutada juhust ja lasta sel Jaak Aabi ihuteemal astuda rahus koos temaga tagasi.

Eesti oleks tänulik.

PS Asutuste kolimise parim ja täpseim kirjeldus on kirjas Eesti hetke parimas blogis „Maailm kontoris“ aadressil kontoris.blogspot.com.ee/. Lugege postitust „Kuidas tehakse riigireformi“ ja te ei kahetse.