Lühidalt – Eesti ühiskonnas jäi omal ajal lõpuni vaidlemata, millisena me oma sõjaväge tahaks näha. Kummalisel kombel mängis karuteene mälestus ­vabadussõjast. Sõjast, millest taasiseseisvudes nii tundeliselt räägiti.

Sõjaväelaste kasti (nimetagem nii) paleuseks oli kõikehõlmav rahvavägi. Fantaseeriti kuni sajatuhandelisest mobilisatsiooniarmeest. Unistati ühiskonnast, kus kõik relvakandmisvõimelised mehed on vajaduse korral sõdalased. Poliitikute kastile see jutt ei meeldinud – nemad oskasid majanduslikult mõelda, tajusid paremini inimeste tegelikku valmidust end ohverdada, said aru, et ühiskonna paleuseks pole aateline kangelastegu, vaid soov kiirelt rikastuda.

Reformikad ütlesid juba 1990ndate keskel, et palgaarmee on lahendus.

Ja oligi pahandus majas. Avaldus see kurikuulsa tülina kaitseministeeriumi pintsaklipslaste ja kaitseväe peastaabi laiguliste vahel.

Aga vähe sellest. Vabadussõja teine karuteene on müüt õppursõduritest. Kuidas aatelised noored võtavad püssi kätte, lähevad sõtta, peksavad läbi punakaardi, päästavad isamaa. Müüdile aitas kaasa Kivikase romaani ekraniseerimine.

Eriti akadeemilise noorsoo hulgas levis eneseõigustus, et “mul pole aega sõjaväeteenistust läbida, aga kui kodumaa on hädaohus, siis te ainult kutsuge ja ma tulen…”.

Väga raske oli ühiskonnale selgeks teha, et samamoodi nagu ei saa suvalisest meestekambast kokku panna jalgpallimeeskonda, nii ei hakka tööle ka väljaõppeta meestest koostatud jalaväerühm või kompanii (kui keegi ütleb, et jalgpall on keerulisem kui sõda, siis mingu ta puu taha!).

Need asjad jäidki lõpuni vaidlemata.

Ja siis saabus 2004. aasta. Tuli NATO-nimeline pääsemine.

Võtsime kohustuse kulutada 2 protsenti SKTst kaitsevajadusteks. Aga kuna see eelmine vaidlus oli ikka veel õhus, siis…

Jägala sõjaväelinnak? Või Ämari lennuväli?

Otsustati viimase kasuks.

Hästi lihtsustatult – kui saabub oht, siis Reaalkooli poisid võtavad taas püssid kätte ja lähevad frondile, hoides seda täpselt nii kaua, kuni NATO profid maanduvad Ämaris. Ja pekstaksegi põlisvaenlane teisele poole Peipsit.

Ühed usuvad seda. Teised naeravad selle üle.

Niisugune on üldine foon kindralite tülile.

Fakti, et Kert ja Laaneots astusid just Reformierakonda, tuleb hinnata väga üheselt – peastaabi kõige laigulisemad on infiltreerunud kõige hästilõhnavamate pintsaklipslaste hulka, et lüüa vaenlast tema enda pesas.