Barack Obama kirjeldas kunagi, kuidas tema ja ta naise õppelaen neelas ülikooli järel rohkem raha kui nende kodulaen. Eestis on seis parem – meil on tasuta kõrgharidus, universaalne ravikindlustus ja riiklik haiglavõrgu arengukava.

Noored õpivad arstiteadust, osa talentidest suundub tööle välismaale, ning riikliku võrgu haiglad peavad tööga toimetulekuks riskima ka nende arstide ametissevõtmisega, keda nad varem ise minema on saatnud – lugege tänase Ekspressi põhilugu! Kui Kristjan Port mõni nädal tagasi ETVs rääkis sõltuvushäirete levikust arstide seas (“See on lausa pööraselt suur probleem, kui sellelt natukenegi kivi tõsta”), kirjeldas temagi vaid sümptomit. “Inimesed hakkavad [–] keelatud ainetega tegelikult oma töövõimet taastama,” ütles ta. Arstide Liit palkas seepeale advokaadi Porti ähvardama.

Eestis oli möödunud aastal üks juhtum, kus kohus keelas inimesel kolmeks aastaks (see on ka maksimum) arstina tegutsemise – lisakaristusena. Ja seegi keeld lõpeb enne, kui inimene ise vanglast vabaneb. Soomes, Iirimaal, Suurbritannias kehtestatakse ka märksa pikemaid keelde, meie mastaapidesse ümberpanduna keskmiselt 5–15 korda sagedamini. Meie ei saaks sellist luksust endale lubada.

Asjaolul, et praktiliselt kõik Eesti arstid tulevad Tartu ülikoolist, on üks pluss: kõik tunnevad kõiki. Kõik teavad meie loos kirjeldatud kirurgi, teavad tema alkoholi­sõltuvust, tema õnnetu lõpuga operatsiooni. Võib öelda, et polegi vaja mingit formaalset menetlust – uues töökohas hoitakse tal silm peal, kinnitatakse meile. Patsiendi lähedastega on tõenäoliselt kokku lepitud teatud rahaline hüvitis (selliseid sõlmitakse igas suuremas haiglas 2–4 korda aastas, ütles üks ülemarst) ja vaikimine. Kuid arstide vaba liikumine tähendab, et teadmine mõne arsti probleemse tausta kohta ei saa toetuda ainult kursusekaaslaste käest kuuldule. Tänuväärse arenguna peaks neil päevil käivituma süsteem, mis vähemalt kahe haigla vahel jagab infot operatsioonide tüsistustest.

Ma peaks olema purjus, et arvata, justkui suudaksin selles veerus pakkuda välja lahenduse Eesti tervishoiusüsteemi komplekssetele probleemidele. Aga mul on paar muret. Arstide vaba liikumist ei saa takistada – selleks me Euroopa Liiduga liitusime –, kuid me peame vaeva nägema, et motiveerida arste siia jääma. Muuhulgas jälgides, et tervishoiusüsteemis ringlevast rahast adekvaatne osa jõuaks arstideni, et neist ettevõtlikemail oleks võimalik siin end igakülgselt teostada, ja et me ei maksaks koolituskulusid teiste riikide eest. Ning hoolitsedes selle eest, et arstid vastutaksid oma töö eest, kuhu iganes nad liiguvad. Kuid mis peamine – arstide vaba liikumisega peab kaasnema ka patsientide vaba liikumine. See eeldab muuhulgas läbipaistvust ja vigade tunnistamist, näiteks kui alkoholiprobleemiga kirurgil on operatsioon äpardunud.