Kas tundub võimatu? Tundub niigi õnnetu inimese mõnitamisena? Pole isegi arutamist väärt, sest mis siin ikka enam teha annab?

Aga mis siis, kui see oleks elu ja surma küsimus? Kui jõululaupäeval jääksid ellu vaid need, kes suudavad mingist 80kiloste inimeste mõõdus august läbi pugeda – kas siis suhtuksime sellesse üleskutsesse kergekäeliselt?

Umbes sellise sõnumi edastas ÜRO kliimateadlaste eksperdirühm (jah, see, kuhu on koondunud maailma parim teadmine kliimamuutustest ja mis ühendab 195 maailma riiki) sel esmaspäeval oma värskes raportis meie koduplaneedile.

Keskkonnateadlaste sõnum pole kuigivõrd vähem radikaalne kui alguses toodud kaalunäide.

Kolm aastat tagasi Pariisis leppisid kõik maailma riigid kokku, et kliimasoojenemine tuleb hoida 2 kraadi piirides võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Veel lepiti kokku püüelda sinnapoole, et kasv piirduks 1,5 kraadiga.

Tegelikult, vaatamata väga tormilisele arengule taastuvenergeetikas, oleme täna hoopis kolmekraadise temperatuuritõusu kursil.

Praegune raport ütleb väga selgelt, et isegi 2 kraadi temperatuuritõusu oleks võrreldes 1,5 kraadiga ülipehmelt väljendudes katastroof.

Ei hakka üldse arutama, mida kolm kraadi tähendaks. Praegune raport ütleb väga selgelt, et isegi 2 kraadi temperatuuritõusu oleks võrreldes 1,5 kraadiga ülipehmelt väljendudes katastroof. Hävinud liigid, viljatud põllud, uputatud linnad, sajad miljonid nälja ja kodu kaotamise tõttu liikvele läinud ja muu hulgas ka Euroopasse tungivad inimesed – need pole pelgalt ebameeldivad sõnad, vaid sellise stsenaariumi paratamatus.

Uus raport ütleb, et fossiilsete kütuste kasutamine tuleb lõpetada väga palju seniarvatust kiiremini. Küll tahaks lugeja siinkohal arvudega üle koormata, aga lihtsam on öelda, et hädavajalikud muutused pole vähem dramaatilised kui algul toodud kohmakas äkkdieedinäide.

Valikut meil tegelikult pole. Ka meil siin Eestis, kliimamuutustesse panustajate kõrgliigas. Me peame vabanema fossiilsete kütuste (ennekõike põlevkivi) kasutamisest, me peame tagama, et meie metsad oleksid jätkuvalt süsiniku sidujad, võimaluse korral senisest rohkem, me peame järsult vähendama süsinikuheitmeid transpordis, küttes, jäätmemajanduses, tööstuses. Lühidalt, kõikjal.

See kõlab nagu jutt, mida Eesti rohelisemad ja mürkrohelisemad on rääkinud aastaid. Kus te varem olite, on nende õigustatud küsimus. Miks te ei lõpeta majanduskasvu fetišeerimist keskkonna arvelt? Miks te ei kuula neid, kes tunnevad ökoloogiat, loodust ja selle tasakaalu?

Sellel on aga teine tahk, mida n-ö roheline pool ei taha sageli tunnistada. Et meil oleks mingitki lootust kliimaeesmärke täita, peame ütlema jah tuuleparkidele, kus see on vähegi võimalik (ja peame olema valmis vajadusel ära liigutama kaitseväe radareid). Me peame ütlema jah intensiivsele biomajandusele, mis toetub taastuvatele ressurssidele. Me peame vahel ütlema jah ka suurtööstusele, mis toodab suurt lisandväärtust energiatõhusalt ja asendab seega varasemad vähetootlikud töökohad. Me peame taluma palju sellist, mida esmapilgul sugugi ei tahaks.

Väga paljud loodust armastavad ja tõesti hästi tundvad kodanikud, näikse, ei tunne inimest kahjuks sama hästi. Muidu nad teaks, et ühiskond ei võta ilma raevu, võitluse, revolutsiooni ja kaoseta omaks tagasihoidlikumat, madalamat elatustaset, pikaajalist õiguste ja positsiooni kaotamist.

Seega peame me lühikeste aastate jooksul leidma viisid, kuidas senist elukorraldust ja harjumuspärast mugavuste taset hoides lõpetada oma ainsa koduplaneedi hävitamine ja kliima enneolematu untsukeeramine.

See on kogu maailma ja ka Eesti kõige põletavam probleem. Mitte vaesus, mitte tervishoid, mitte haridus – kõigis neis on inimkond ja selle edukamas otsas asuv Eesti teinud tohutuid edusamme.

Sel teemal tahaks kuulda julget, ausat, kompromissialdist ja edasiviivat arutelu.

Aga millest meie räägime neil valimistel? Mitte midagi muutvatest maksumuudatustest. Mitte kedagi aitavast parteilisest pensionitõusust. Mitte kuidagi meie rahvastikutrende muutvatest peretoetustest. Mitteeksisteerivast homopropagandast. Mitte midagi tähendavast „solidaarsusest“ ja „hoolimisest“ ja „inimkesksusest“ ja „teaduspõhisusest“.