Kristjan Pihl: kohtuotsuse taga on inimene
Neli aastat hiljem heidab ühiskond talle ette, et ta oma sõnadele truuks on jäänud.
Kohtu usaldusküsimus pole ammu nii tugevalt löögi all olnud kui nüüd seoses kolme aasta taguse jahmatava looga ühest Ida-Virumaa metsast, millest kirjutas Eesti Päevaleht eelmisel neljapäeval.
Kohtunike jaoks oli selle loo ilmsiks tulek halb ajastus. Päev varem avaldasid sotsiaalteadlased uuringu, mis joonistas juura-valdkonna inimeste sisemaailmast üpris radikaalse pildi: suisa üle poole õigusmõistjatest olla seisukohal, et naised ise, ainuüksi purjuspäi meeste seltskonnas viibimisega, provotseerivad mehi seksuaalsele vägivallale. Šokeeriv tulemus.
Uuringus "Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi" esitati küsimus "Miks naised satuvad füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriteks?". Seda küsimust on esitatud pea kõikides perevägivalla alastes uuringutes nii elanikkonnale kui ekspertidele juba kümmekond aastat ja tulemused on üsnagi sarnased. Mitte ainult juristid ei mõtle nii, et naine ise on süüdi, kui ta satub füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks. Sotsiaalteadlased kinnitavad, et samuti mõtlevad ka politseinikud, sotsiaaltöötajad, arstid, kes perevägivalla ohvritega kokku puutuvad. Võrdlusuuringud kümmekond aastat tagasi tehtuga näitavad, et ohvri süüdistamine on püsivalt kõrge.
Avalikkuse jaoks oli aga kõik niigi selge.
Enam ei piisanud üksnes põhjendustest, et poiste vägistamiskatse ei leidnud kohtus tõendamist. Miks ei suudetud siis tunnistajate abil tõendada tüdrukult vabaduse võtmist ega kehalist väärkohtlemist, avaldas eravestluses imestust üks Eesti parimaid õigusteadlasi. Ja miks ei andnud kohtunik tüdrukule isegi võimalust enda eest kosta, vaid leppis tema eeluurimise käigus antud ütlustega, jättes nii paljude arvates tüdruku ebavõrdsesse positsiooni.
Neid ja mitmeid teisi vastuseid tahtnuks kuulda kõnealuse otsuse teinud kohtunikult, kes paraku kohtunike kirjutamata seaduse kohaselt intervjuupalvetele eitavalt vastas.
Tõsi, alaealiste kaitseks kinniseks kuulutatud toimikut aastaid hiljem avaliku huvi ettekäändel lahti sõlmida pole tõesti ei eetiliselt ega juriidiliselt okei. Aga seda pole ilmtingimata ka vaja. Tähtis on, et avalikkus aduks, et iga kohtuotsuse taga on tegelikult empaatiavõimeline inimene (naine, ema jne), mitte jaheda silmavaatega pragmaatik. Pole midagi lihtsamat, kui vastanduda kohtunikule, kes hoiab jäigalt oma talaari varju.
Aga teisalt – äkki mõnikord ongi hea, kui me tervet lugu ei kuule, kui asjad jäävadki natuke segaseks? Olnuks eelmise nädala ajalehelugu veidigi detailitäpsem, jäänuks kogu skandaal hoopis lahjemaks ja küllap ka paljud arvamused avaldamata.
Oleks ühiskond sellest midagi võitnud? Usun, et mitte.
Selle asemel saime osa arenenud ühiskonnale omasest debatist ja justiitsministeeriumilt lubaduse, et varsti muudetakse seksuaalkuritegudega ähvardamine kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks. Kohtuniku solvamine näiteks on meil kriminaalkorras karistatav.
