Paari nädala eest kutsus Swedbank oma tippkunded Väo elektrijaama suurejoonelisele suvepiknikule. Uhked masinad parklas reas. Härrad viksid-viisakad, daamid kaunites suvetualettides. Hiiglaslik telk kihamas vabariigi vapratest ja ilusatest: suurtöösturid, tippjuhid, ministrid, rahabossid ja muud funktsionäärid.

Lauad lookas kõigest maitsvast. Šampanja, vein ja konjak voolas lummava muusika saatel hiliste tundideni.

Õhtu tervituseks astus lavale pangajuht Robert Kitt. Ta rääkis veenvalt, et eestlased on rikkaks saanud. Möödunud aastal jäi meile palgana kokku ligi miljard eurot rohkem kätte. Kolme aastaga on meil vaba raha hulk kasvanud juba kahe miljardi võrra.

Pilt paistab eemalt tõesti ­sulnis. Majandus kasvab. Käib palgaralli: keskmine palk rühib juba viiendat aastat üles tempos 4–7 protsenti aastas. Kõik, kes teenivad alla 1000 euro kuus, võiks hommepäev ülemuse kabinetiukse jalaga lahti lüüa ja palga­tõusu nõuda. Ülemus ei saa sõrgu vastu ajada, tal pole kusagilt uut inimest võtta.

Ida-Virumaalt on kõik soovijad juba Tallinna või Soome tööle läinud. Tööpuudus on kukkunud 6,5 protsendini – madalaim näitaja pärast majandusbuumi. Kõik, kes midagi viitsivad teha, juba teevad.

Rikkaks saanud rahvas muudkui ostab ja ostab. Rohkem kui mullu.

Näiteks tänavu esimeses kvartalis ostsime 75 miljoni euro eest rohkem kui aasta varem samal perioodil: 22 miljoni eest rohkem toitu (v.a alkohol, mida me ostame järjest vähem!), 19 miljonit kulutasime rohkem restoranides ja hotellides ning teist 19 miljonit vaba ajale ja kultuurile.

Me kümbleme naudingutes. Ostame taisemat ja vähema kondiliha­massiga vorsti, sööme peenemat juustu, joome paremaid veine ning muudkui maiustame (mäletate seda äsjast jahmatavat uudist, et eestlased on Euroopas ülekaalulisuses esirinnas?). Süüa me kodus teha ei viitsi, einestame väljas.

Marjamüüjad turul rääkisid hiljuti, et ükskõik, mis hinna nad marjadele panevad, kõik ostetakse õhtuks ära.

Korterite ehitusbuum Tallinnas ei saa jääda kellelegi märkamatuks. Automüüjad hõõruvad käsi kokku. Kiirelt on kasvanud nii jaemüük kui ka siseturism.

Teine hea uudis palgakasvu kõrval on see, et olulisemad hinnad – toit, eluase, transport – langevad.

IRLi valimislubadus – kodukulud alla! – sai juba realiseeritud: toasoe ja bensiin on nii odavad, et nendelt säästmine ei eruta enam kedagi. Kes üldse mäletab, kui palju bensiin maksab? Mobiiliarve suurus ei huvita samuti kedagi. Transpordile ja eluasemele kulutasime tänavu esimeses kvartalis 12 miljonit eurot vähem kui mullu samal ajal.

2014. aastal teenisid Eesti ettevõtted kokku 4,5 miljardit eurot kasumit. Sama palju teeniti ka kolm aastat varem. Ent palkadena (sh palgamaksud) maksti töötajatele mullu välja 9,5 miljardit eurot – 2 miljardi võrra rohkem kui kolm aastat tagasi.

Me ei larista arutult. Meil on pangaarvetel üle 5,6 miljardi euro (peaaegu kolm korda rohkem kui kümme aastat tagasi). Ka säästud kasvavad tormiliselt: umbes kaheksa protsenti aastas.

Eriti raske elu on tänapäeva Eestis privaatpanganduse klientidel. Juba mõnda aega kurdavad nad, et raha pole kusagile panna. Ma küll pakun ­neile aeg-ajalt välja, et mis üle jääb, ­tooge vähiravifondi – eesti inimesed saavad kauem täisväärtuslikult elada, käia tööl, hoolitseda oma perede eest. Kuid rahainimesed on visad vedu võtma.

Ent pidagem! Meie valitsus räägib hoopis sellest, et “rikkas riigis” tuleks vähendada vaesust. Mängida ümber makse ja toetusi.

Sotside, reformi ja IRLi märtsis allkirjastatud koalitsioonileping ütleb, et “heaolu ja sissetulekute suurenemise tagab majanduskasv”.

Majanduskasv on suurenenud, sissetulekud on suurenenud, aga…

Riigi möödunud aasta majandusaruandest loeme, et 2013. aastal elas suhtelises vaesuses 22 protsenti elanikkonnast ehk umbes 300 000 inimest. Rikkaima ja vaeseima sissetulek erines 6,6 korda ning vahe kärises varasemaga võrreldes veelgi suuremaks. Iga aastaga aina suuremaks ja suuremaks. Palgatõusu ja majanduskasvuga kasvab Eestis ka vaesus.

Kuna ligi kaks kolmandikku töötajatest teenivad keskmist palka või alla selle, ei näe nad sellest lisamiljardist suurt midagi. Miljard läheb suuremalt jaolt neile vapratele ja ilusatele (umbes kümnendik hoiustajatest), kelle ampluaaks on investeeringud aktsiatesse, võlakirjadesse, elukindlustusse, III sambasse jne.

Üks nutikas inimene pakkus hiljuti välja, et heategevus võiks olla kohustuslik: ise vaatad, kuhu annad, peaasi et annad. Kas või ühe euro.

Päriselt rikkaks saanud ühiskonnas oleks ta vähemasti auasi.