Kõik algas ülihästi. Me kõik hoidsime lauluväljakul kätest kinni. Kõnepuldis oli loomulikult Heinz Valk. Täpselt ei tea, kui palju meid seal tegelikult oli, aga tänane tunne on igatahes, et me kõik olime seal. Iga viimane kui eestlane. Ja kui mõni mingil kahtlemata väga isamaalisel põhjusel siiski polnud, oli ta mõttes ikkagi meiega.

Hiljuti ütles Heinz Valk umbes nii, et sel hetkel ei kartnud me midagi. Vool oli nii võimas ja kindlas suunas. Vastast ei olnud enam õieti ei näha ega kuulda.

Me kõik olime üks.

Siis kukkus sovjettide nurimajandus kokku, tulid uued ajad, tuli iseseisvus, tuli Mart Laar (hävitades, teadagi, tuulispasana viimasegi põllumajanduseraasu), tuli erastamine, tuli omandireform. Meist said võitjad ja kaotajad.

Me ei olnud enam üks.

Sellel oli oma hind. Võimas vool jagunes mitmeks eraldi jõeks, igaüks voolamas oma sängis. Paljud suguvõsad ei tundnud enam ühe suure süldilaua taga mugavalt. Savisaarlastel läks käsi rusikasse, kui laarlased suud pruukisid. Sundüürnik tõmbas sae käima, kui omanik kutsus soolaleivapeole. Igavesi tööotsijaid ajas marru, kui mõni ärihaist kaim hooletu liigutusega oma järjekordse uue auto võtmed lauale viskas. Põhjajoojat tülgastas tervisespordientusiastist onupoeg, teenekat poeeti parteipoliitikust kälimees. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka väga paljudes suguvõsades on olnud sügavad lõhed.

Nüüd oleme astunud sammu edasi. Nüüd on uus ja moodne lõhe tekkinud perekondade sisse, täpsemalt otse abieluvoodisse. Mehe ja naise vahele.

EKRE on eesti meeste seas kõige populaarsem erakond. Augustis toetas neid 28 protsenti kõigist Eesti meestest. Samas naiste seas oli EKRE Reformierakonna, Keskerakonna ja sotside järel alles neljas. Toetus oli üle kahe korra väiksem.

Jutt käib sellest, et EKRE on eesti meeste seas kõige populaarsem erakond. Augustis toetas neid 28 protsenti kõigist Eesti meestest. Samas naiste seas oli EKRE Reformierakonna, Keskerakonna ja sotside järel alles neljas. Toetus oli üle kahe korra väiksem.

Vaata, kuidas tahad – see tähendab, et meil Eestis on väga palju paare, kus meespool armastab ja toetab EKREt ning samal ajal naispoolt ajavad poliitiliselt kihevile hoopis reformarid või sotsid.

Eesti pole selles osas muidugi üksi. Äsjastel Rootsi valimistel oma ajaloo tugevaima tulemuse teinud kohalikud populistid ehk Rootsi Demokraadid nautisid samuti 28protsendilist meeste toetust, samas, kui naistest oli nendega vaid iga kümnes. Sama muster kordub mujalgi.

Selliste perede sees toimuv on tänase Eesti poliitika kõige intrigeerivam lugu.

Kuidas arutletakse väärtuste üle, kuidas kommenteeritakse päevauudiseid, kuidas nähakse Eesti ja oma pere võimalusi ja ohte – see kõik on lõputute ja pikantsete mikrokokkupõrgete tallermaa.

Kõigepealt, kas need mehed üldse teavad, et nende naised valivad sotse? Või vastupidi, kas mõni võimukas ja sõnakas me-oleme-alati-reformi-valinud-naine on ikka märganud, et tema vaikne mehekont nohiseb heakskiitvalt hoopis siis, kui keegi Helmedest taas etnilisest profileerimisest või kohtunike peade veeremisest räägib? Kas toostid sünnipäevalauas teevad kõigil ühtviisi tuju heaks? Kas armastatud parteide vastandvaated eraelu ja naiste õiguste küsimustes on kuidagi jõudnud ka perede igapäevaellu? Kas on naisi, kes pead tõstva jaurava patriarhaalsuse all päriselt kannatavad? Kas on mehi, keda nende poliitilise sümpaatia pärast omaenda abikaasa poolt lihtsakoeliseks põlatakse?

See lõhe Eesti abieluvoodeis on iga dramaturgi unistus.