Kui tihti on viimasel ajal tunne, et maailm on üks neeluauk? Et selge ja läbipaistev vesi, kus oleme harjunud ujuma, tõmmatakse justkui läbi hiidlehtri mingisse musta ja põhjatusse sügavikku, kust tagasiteed enam ei ole? See on tunne, et me ise – ja ka meie lähedased ning meie riigid – oleme jõuetud midagi ette võtma.

See on tunne, et me ei saa enam reisida ja et me ei saa lubada inimestel Eestisse reisida. Lühemalt öeldes: see on tunne, et terror on võitnud.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel