Erinevus rikastab, kuulutas hästituntud sotsiaalkampaania.
Alatasa saame teada, et keegi teeb midagi erilist. Kelly Sildaru õpib olümpiakulla võitmiseks kahekordset saltot, mida pole varem sooritanud ükski eestlanna. Tallink pani talvel käima Megastari, mille pardal töötab Läänemere suurim ostukeskus. Eesti majandus kasvas neljandas kvartalis 1,9 protsenti ehk kõige kiiremini Euroopa Liidus. Jne.
Kõik peab olema ägedam, uhkem, rohkem.
Ja president autasustab parimatest parimaid medalitega.
Kui aga jutt jõuab palkadeni, siis erinevus enam ei rikasta. Siis on vaja võrdsust.
Eriti naiste ja meeste palkade puhul.
Eestis on Euroopa Liidu suurim palgalõhe – 27 protsenti, teatas esmaspäeval Riigikogu liige, sots Marianne Mikko. Tal oli ka lahendus: “Sellise suure palgalõhe vähendamiseks peab võimalikult paljudes tööperedes palgad avalikustama, siis on näha, kas ja mil määral makstakse naistele ja meestele võrdse töö eest ebavõrdset palka.”
Paraku ei aita palkade avalikustamine palgalõhe vastu.
Esiteks on palgalõhe – see 27 protsenti, millest Mikko räägib – statistiline näitaja. Seda ei arvestata ettevõtete, vaid majandussektorite kaupa. See võtab arvesse kõiki töötajaid alamast astmest (tilluke palk) tippjuhtideni (väga suur palk) välja.
Juhtide seas on aga naisi vähem kui mehi. Eesti president on küll naine ja pool meie eurosaadikutest on naised, kuid Riigikogus ja valitsuses on naiste osakaal 27 protsenti, ning Tallinna börsi põhinimekirja ettevõtete juhtide seas 15 protsenti.
See ei tähenda, et ma pooldan sookvoote – ka Ekspressi lood ei sünni mingite kvootide põhjal, vaid loeb eeskätt see, kelle kohta on ajakirjanikul huvitav lugu.
Teiseks aitab palgalõhe paisumisele kaasa emapuhkus, mis võib venida mitme aasta pikkuseks. Lastega kodus istuvate naiste palgad ei kasva nagu töötavatel kolleegidel, nii meestel kui naistel. Tööle naastes teatab tööandja, et pole põhjust kohe palka tõsta, sest alluva kvalifikatsioon kodus ju ei kasvanud. Kaja Kallas kirjutas mullu, et olukord paraneks, kui isad osaleksid rohkem laste kasvatamises.
Kolmandaks: laulusõnadki ütlevad, et väikesed tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust ning väikesed poisid tiigrist ja konnast ja kutsika hännast. See erinevus tuleb välja ka palgakõnelustel. Õrnem sugu küsib sageli vähem palka ja tööandjal puudub vajadus talle rohkem pakkuda. Naised soovivad kindlust, et suudaksid üleval pidada ennast ja oma lapsi. Turvatunde nimel on nad valmis leppima väiksema palgaga. Mehed riskivad rohkem, küsivad rohkem ja saavadki rohkem.
Neljandaks teeb suur osa inimesi mitte samasugust, vaid erinevat tööd. Palga suurusi avalikustades peaks kirjeldama ka palgasaajate tööülesandeid ja vastutust. Muidu pole avalikustamisel mõtet, sest võrdleksime justkui saumiksereid siilidega.
Kõige lihtsam töö, sh tüütu liinitöö, muutub aga üha enam robotite pärusmaaks, kel puudub sugu.
Viiendaks: palgalõhe on hea, sest ta sunnib inimesi rohkem pingutama. Üleüldise võrdsuse korral puudub edasi pürgimise motiiv, sest palk on ikka sama.
Kapitalistlik ühiskond ei ole rajatud võrdsusele, vaid erinevusele. Võrdsusest rääkisid punaokupandid, kuid nende puhul polnud inimesed mitte võrdselt rikkad, vaid pigem võrdselt vaesed.
Head tööd tegev naine peaks teenima rohkem kui kehva tööd tegev mees. Ja vastupidi: kui mees on hea töötaja, siis teenigu rohkem! Sool ei tohiks olla siin mitte mingit rolli.
Mis puudutab soolise palgalõhe suurust, siis ütleb ka Euroopa Komisjon, et tunnipalka kajastav palgalõhe (inglise keeles gender pay gap) oli 2014. aastal Eestis 28,1 protsenti ehk suurim Euroopa Liidus. Üleliiduline keskmine oli vaid 16,7 protsenti.
Kui aga võtame sissetulekute lõhe (gender overall earnings gap), mis arvestab kogu aasta jooksul teenitavat tulu ning ka seda, et naised teenivad tunnis vähem, töötavad vähem tunde ja nende osa tööhõives on väiksem, siis kasvab lõhe naiste ja meeste vahel koguni 38,9 protsendini.
See pole sugugi kõige hullem näitaja – isegi Euroopa Liidu keskmine on tsuti suurem (39,8 protsenti) ning kõige pirakam lõhe esineb Madalmaades (48,9 protsenti). Aga sellest meil eriti ei räägita, sest see ei vasta kuvandile, et olukord Eestis on eriti halb.
