Muki teeb auh-auh-auh

Selmet demonstreerida oma võimu pühapäevatarvitajatele SMSe saates, peaks politsei tegelema narkosurmade vähendamisega. Ja kanep ei tapa, fentanüül tapab aga väga.

Ühes Tõnu Õnnepalu romaanis esines kõrvaltegelasena koer Muki, kelle kohta pillatakse möödaminnes lause: „Muki sööb kõik ära.“ Sellest piisab – leplik koerake joonistub välja nii selgelt, et tekib kiusatus näha ka kõrgeima riigivõimu kandjat taandatuna Muki rolli. Iga nelja aasta tagant lubatakse Mukil küll hääletada väliplakateil esinevaid kandidaate, kuid enamiku hääli jaotab demokraatialototron edasi, läkitades Riigikokku erakondade sisenimekirjas olnud, kes peavad hääletades lähtuma mitte südametunnistusest, vaid partei juhtkonnast tulnud käsulaudadest. Pärisotsustajaid on seega vaid käputäis, kuid kes ja kus need on, Muki täpselt ei tea. Nii kulutabki Muki tähelepanu urisemisele uue perenaise puhvis jope peale.

Neli USA osariiki on rahva initsiatiivil ja rahvahääletuse teel legaliseerinud marihuaana (loe täpsemalt lehekülgedelt 18–20). Täiskasvanu võib neis ­osariikides legaalselt osta kuni 28 grammi marihuaanat ja hoida Oregonis kodus isegi kuni 226 grammi – 22,6 korda enam kogusest, mida Eesti peab „suureks“ ehk paljude vangla-aastate vääriliseks. Colorados tohib resident ise kasvatada kuut kanepitaime. Kaur Kenderi poolt algatatud ja tuhande toetusallkirjaga Riigikokku jõudnud pöördumine samalaadseks initsiatiiviks on ekselnud aga ära komisjonivaikusse. “Muki, sa ei ole selleks valmis,” kõlab lõpuks noomiv hääl ning koerake suunab oma rumalust häbenedes pilgu taas kapi alla.

Prioriteet olgu mitte üldrahvalik käitumiskontroll, vaid võitlus nende pärast, kes elu ja surma piiril.

Selmet demonstreerida oma võimu pühapäevatarvitajatele SMSe saates, peaks politsei tegelema narkosurmade vähendamisega. Ja kanep ei tapa, fentanüül tapab aga väga. Kriminaliseerima ei peaks doosi, millest piisab kümnele inimesele keelatud kogemuseks, vaid ohtlikku kogust, mis toob letaalse üledoosi – ning sedagi vaid narkoäri kontekstis. Prioriteet olgu mitte üldrahvalik käitumiskontroll, vaid võitlus nende pärast, kes elu ja surma piiril.

Indias, Tuticorinis äsja viieks aastaks vangi mõistetud laevakaitsjate näite varal võib öelda, et Eesti riik võitleb hättasattunute eest liiga vähe, ka välismaal. See peab muutuma. Need mehed, kelle ujuv elupaik tööandja korraldusel India kaluritelt kütust tankima suundus, said kapteni otsust mõjutada sama vähe kui keskmine valija Eesti poliitikat. Arstirohtude ja isiklike asjadeta on nad sunnitud taas magama vanglapõrandal. See, kuidas saada süüa ja pidada vastu, on nende jaoks nüüd taas esmakriitiline küsimus – nagu ilmselt ka neile naistele, lastele ja emadele, kelle jaoks raha teenimiseks 14 Eesti kodanikku aastaid tagasi ohtlikku ja tänuväärset turvatööd tegema läksid.