Selles on omajagu head. Ta saab läbi raputada kivinenud kokkulepped, mis valitsejaid on piiranud. Seda on väga vaja. Inimeste tunne, et vali, keda tahad, niikuinii midagi ei muutu, on kindlasti demokraatiale ülikahjulik.

Peamiselt on Trumpi ebanormaalsus siiski ohtlik. Mitte sellepärast, et ta on väljastpoolt „süsteemi“ või et ta tahab teatud asju teha teisiti, vaid mõne isikuomaduse tõttu. Väiklus, enesekesksus, pinnapealsus, võimetus süveneda, taltsutamatus – neist on Ameerika ja muude maade meedias kirjutatud juba piisavalt.

See pole mingi liberaalide kallutatud kius. Sõna saanud ja rääkinud on ka need, kes aastaid Trumpiga koos töötanud ja tunnevad teda isiklikult väga hästi. Mitte ainult demokraatide sabarakud, vaid ka mitmed nende raevukad vastased.

Tõsi on see, et meedia jäi Trumpi esimeste sammude kajastamisega hätta. Selles jaburduste, valede ja muidugi ka sisuliselt tähenduslike otsuste tohuvabohus ei suudeta keskenduda olulisele. Sama häda ulatub paratamatult Eesti meediassegi, mille puhul, tõsi, on jahmunud hädakisal veel vähem mõtet. Sest sealpool ookeani ei kuula keegi meie piiksatusi niikuinii.

Faktid moodsa aja riigimeest ei murra.

Või mis siin meie piiksatustest rääkida! Trump ja suur osa tema valijaist lükkavad ükskõikselt kõrvale isegi omamaise meedia kõige valjemad röögatused. Ka need, mis on vastutustundliku ja kvaliteetse ajakirjanduse leib. Tõsisel uurimisel, süvenemisel, mõistmisel, ausal ja erapooletul kajastamisel põhinevad lood ei evi mingit arvestatavat mõju.

Faktid moodsa aja riigimeest ei murra.

Kuidas ja miks me selle olukorrani oleme jõudnud, on pikem jutt. Issanda Päikesesüsteem läheb enne looja, kui sellega ühele poole saame.

Küll aga saame nii siin- kui ka sealpool ookeani arutada, kuidas ennast selles olukorras maksimaalselt ja mõistlikult kindlustada.

Algatuseks pole ma ühel meelel nendega, kelle arvates Trumpi sammude naeruvääristamine meedias, aga samuti meelelahutustööstuses on kohutav viga, mis niigi lõõmavale leegile hapnikku juurde uhab.

Isegi kui see oleks tõsi, on mitmed Ameerika telesaated osutunud Trumpi režiimi parimaks kriitikaks. Mitte pikad ja uurivad ning paljastavad artiklid. Võimukandja alastiolekut saab mõnikord kõige paremini demonstreerida just teda välja naerdes. Mage kirumine ja sõim ei vii kindlasti kuhugi, hästi sihitud naljaga on asjad teisiti.

Nali võib olla valusalt tabav. See võib olla väga terav. Ja see võib olla väga ajakirjanduslik. See võib teenida avalikku huvi paremini kui mis tahes muu käsitlus.

Ja mis kõige tähtsam, nali on vabastav. Hirmust ja abitustundest ei aita miski paremini välja kui korralik suutäis mahlast naeru oma hädise olukorra üle.

Me vajame seda iseenda vaimse tervise pärast. Et siis rõõmsalt keskenduda olulisele.

Vt ka Priit Hõbemägi kolumni „Paar sõna Trumpi kaitseks“ tänases Areenis.