Aga näiteks matustel pole mõistlik järsku hakata üürgama laulu „Leopoldvõimlemine“ või hakata üles-alla kargama ja kiljuma. Sünnitushaiglas ei tasu õdedel vastsündinud beebisid üle toa üksteisele loopida, pigem on mõistlik neid kohelda hellalt ja tasakaalukalt. Ajuoperatsiooni ei tasu ka lihtsalt vahelduse mõttes kahvliga või veel hullem, kühvliga tegema hakata.

Pensionikorraldusega on samamoodi, ehkki praegu on moes hetkemeeleolu ajel ­suuri muutusi nõuda ja lubada. Selle käigus ­ununeb, et pensionisüsteem peab töötama nii siis, kui on majandustõus ja aktsiahinnad tõusevad, kui ka siis, kui need kukuvad kivina. See peab töötama, kui palgad kasvavad (Eestis õnneks on pikka aega nii olnud), kui ka siis, kui need langema hakkavad (mis võib vabalt juhtuda).

Kui keegi ütleb, et ennustab kümne aasta peale meie või maailma majanduse olukorda, on ta šarlatan. Mangi ja Nastja mõõtu tegelane.

Ei tohi lolliks minna, kui selgub, et tuhande asja seas, mis Eestis on tehtud maailma tipptasemel, leidub ka mõni, kus oleme pisut mööda pannud. On tõsi, et Eesti pensionifondide tulemused ei tee au fondivalitsejatele ega Eestile tervikuna.

Kui keegi ütleb, et ennustab kümne aasta peale meie või maailma majanduse olukorda, on ta šarlatan.

See aga ei tähenda, et peaksime kogu süsteemi täiesti ära lammutama. Isegi kui teise või ­kolmanda pensionisamba ­fondid oleksid võinud ­kasvada kiiremini (­kahtlemata õigustatud ootus), ei saa neid lihtsalt ära kaotada. Ilma kohustusliku säästmiseta ei hoia pensionid tulevikus enamikku meist elus, ei hoia ka meie lapsed ega hoia immigrandid.

Jutud vabatahtlikust ning enda juhitud säästmisest on lootusetu ummiktee, vaadates, kui vähesed meist süstemaatiliselt säästavad ja kui vähesed meist investeerida oskavad. Mitte ainult Eestis, vaid mis tahes lääneriigis on see nii.

Seega tuleks pingutuste teravik suunata sinna, et praegusele süsteemile vunki juurde anda. Aga sedagi tuleks teha pigem ettevaatlikult. Nagu sünnitusmajas beebit liigutades.

On ilmne, et Eestis on fondivalitsejad (ehk pangad) saanud liiga mugavalt oma asja ajada. Algul, uut süsteemi käivitades, oli see ilmselt vajalik. Aga olukord, kus haldustasud on väga kõrged ning tootlus ei mängi nende (mitte)saamises mingit rolli, enam avalikkusele ei sobi.

Üks tänapäeva originaalsemaid ja jõulisemaid majandusmõtlejaid Nassim Nicholas Taleb väidab, et toimivad ainult need süsteemid, kus asjaosalistel on mängus oma nahk, omaenda raha, omaenda elu. Kümne aasta tagune majanduskrahh tuli sellest, et keegi ei riskinud enam oma rahaga. Pangad varisesid, pankurid said boonuseid. Rahvas kaotas raha, pankurid said boonuseid. Poliitikud muutsid ühiskonna ülihaavatavaks, said selle käigus ise rikkaks, aga ei vastuta isiklikult kuidagi.

Talebi loogika ütleks, et pensionifondide haldajad peaks saama tasu vaid siis, kui fond (ehk rahva vara väärtus) kasvab. Kui kasvab rohkem, saavad ka tasu rohkem. Ja kui ei kasva, peaksid nemadki kandma kahju, riskides sealjuures päriselt oma isikliku varaga. Küll siis ka tootlus tuleks!

See oleks samm, kuhupoole peaks astuma (mitte hüppama, mitte lendama), ja õnneks on vastavasuunaline eelnõu ka riigikogus menetluses. See on küll üsna nõrguke eelnõu, üsna piiratud ulatusega (Taleb saadaks selle kindlasti kohe poolikuna prügikasti), aga pensionisüsteemi aju ei tohigi, nagu öeldud, kühvliga opereerida.