Seekord poob EKRE juriste. Kes järgmiseks?
Seda juhtub Eesti kodudes tihti, kui räägitakse meie õigussüsteemist.
Teate ju küll, kohtuistungid venivad lõputult. Kahtlusalused ei ilmu lihtsalt kohale. Ülemakstud advokaatide armee irvitab õigluse, inimeste ja riigi üle ning seaduseaukude taha pugedes sikutab hädast välja korruptante, vargaid ja koguni mõrtsukaid. Üldtuntud pätid aga troonivad võimul ja suurte rahahunnikute otsas edasi ning ükski hammas nende peale ei hakka. Kohtutäiturid – erilised tõbraspuugid – kiusavad tavainimest armutult, aga tõeliste pättide vastu ei tee mitte essugi. Valitsejad on korruptandid ja teevad, mida ise tahavad. Kõik ju teavad seda!
See vaade, see mure on inimlik, levinud ja väga vana. Juba Shakespeare’i kuulsamaid tsitaate „Olla või mitte olla“ järel on näidendist „Henry VI“ pärit mõte, kuidas esimese asjana pärast võimulesaamist tuleks kõik juristid üles puua.
See hoiak on demokraatlikus õigusriigis ilmselt paratamatu. Õigusriigil on omad konksud, mille taha kipub pahatihti takerduma tavainimese armastus selle süsteemi vastu. Näiteks võimude lahususe nõue või igaühe õigus enda kaitsele kohtus või süütuse eeloletus või õigus valida endale sobiv ning meelepärane kaitsja.
Eesti olukord pole aga üheski punktis hullem kui kus tahes mujal. Stabiilne õigusriik on üks meie peamisi väärtusi.
Seepärast tuleks niisuguseid meeleolusid ühiskonnas siluda, neid sünnitavaid tegelikke probleeme konkreetselt lahendada, inimeste muredele ülesehitaval moel vastata.
EKRE, rääkides ainiti hädavajalikust justiitsreformist ja „kohtunike peade veeremisest“, kogub aga toetust malakaga, sõimuga ja räuskamisega. Inimeste viha õhutades, mitte seda lahutades.
Seejuures on loomulikult ükstapuha, et mitmed pakutud meetmed ei lahendaks tegelikke kitsaskohti, vaid seaks õigusriigi püsimise pigem kahtluse alla.
Aga noh, mida siin imestada? See ju ongi EKRE stiil. Nad võtavad mõne teisejärgulise häiriva mure ja paisutavad selle üleüldiseks paanikaks.
2015. aastal karjuti massiimmigratsioonist. Löögi all olid sõjapõgenikud. Ühiskond „ostis“ hirmu täiega ära, see oli Eurobaromeetri uuringu järgi tähtsaim teema Eestis. Praegu, kui mööda Euroopat oma sadakonda pagulast taga otsime, on seda kentsakas meenutada.
2016. aastal oli saatanast avatus ja sallivus ning see võrdsustus lausa terrorismi õigustamise ja toetamisega.
2017. aastal karjuti homopropagandast, mida koolides pidevalt tehtavat ja mis olevat Eesti haridussüsteemi suurim kitsaskoht. Isegi homopropaganda vastaseid miitinguid peeti. Kõikehaaravast justiitsreformist polnud siis veel sõnagi.
2018. aastal aga on. Väikese plagiaadina EKRE Poola iidolitelt on kohal justiitsreformi teema ja löögi all kohtunikud, kohtud, uurimisasutused, kohtutäiturid. Juristid on nüüd oht ja katastroof, nemad hävitavad Eesti. Küüniliselt võiks ju EKRE-le õlale patsutada, et hea valik – juriste on tõesti palju rohkem kui pagulasi ja neid tuleb ka kiiremini juurde.
Paistab, et EKRE staabist tellitakse regulaarselt küsitlusi teemal, mis inimesi parasjagu hirmutab või vihale ajab. Siis võetakse see, ehk isegi õigustatult hõõguv süsi ning puhutakse täiemõõduliseks laastavaks metsatulekahjuks.
Samal ajal peavad aga selleks seatud inimesed ja vastutustundlikud vabatahtlikud palehigis tulekahju kustutama (ehk antud juhul ühiskonda rahustama).
Üks hoolimatu paneb tule otsa. Kõik teised kustutavad ja kannavad kahjusid. Täpselt nagu Vikipalus.
