Oi, me olime lollid! See oli üks esimesi kordi, kui me perega mäge­des matkasime. ­Püreneedes. Nii umbes 1900 meetri ­kõrgusel arutasime, et väga ilus mets, aga miks küll on siin nii palju kuivanud ­kuuski.

Ronisime edasi. Puud lõppesid, siis põõsad, siis rohuga kaetud alpiaas ning jäi üksnes kiviklibu.

Ja siis ühekorraga mõistsime selgelt, miks paar vastu tulnut soovitasid meil ots ringi pöörata ja mitte edasi tõusta.

Kusagil kaugemal oli juba tükk aega kõmistanud, kuid see oli ju kaugel. Nüüd aga oli äikesepilv kohal. Läks pimedaks nagu õhtul. Temperatuur kukkus järsult. Ühtäkki ümbritsesid meid valjud vihmahood, välgusähvatused ja võimsad mürinad.

Mõte mööda kiviklibu liikuda näis vastik, sest lagedal mäeküljel sirgusime nagu piksevardad. Maas kössutamine või lamamine tundus aga veelgi ohtlikum, sest kõikjal lahmas vett. Vesi on üks paremaid elektrijuhte. Egas ilmaasjata soovita ilmateenistus, et äikese ajal ei tasu duši alla minna.

Ja nii me siis laskusime. Kiiresti ja läbimärgadena mööda mudast teerada, mis meenutas vett koguvat oja. Välgud muudkui sähvisid ja metsa vahel polnud enam küsimust, miks seal küll nii palju kuivanud puid „kasvab“.

See oli esimene kord elus, kus ma kartsin äikest. Nüüd mägedesse sattudes vaatan alati hoolikalt ilmateateid. Olen ettevaatlik ja mingit pidi ka arg. Kogetu süstis mu mõistusse paraja koguse hirmu, et sellistes oludes on eriti kerge viga või isegi surma saada.

Me kõik kardame midagi. Hirm on üks põhilisi tundeid. Ta ei kao kuhugi nagu ka surm.

Mõni inimene kardab hiiri. Mõni ämblikke. Mõni madusid. Meie unigi on tsükliliselt katkendlik ürgsete instinktide tõttu, sest iidsetel aegadel pidi inimene röövloomade kartuses alatasa ümbrust kontrollima.

Mõni meist pelgab õpetajat ja mõni ülemust. Mõni kardab, et teda peetakse liiga nooreks ja mõni kardab vanaks saada. Mõni pelgab haigeks jääda ja mõni, et ta tunnistatakse terveks. Mõne hirm seondub üksindusega ja mõne oma lähedusega.

Hirmu põhjus on ilmselt teadmatus. Me kardame tulevikku, mitte seda, mis on olnud.

Sel kolmapäeval algab Käärikul järjekordne metsaülikool. Seekord pealkirja all „Mida Eesti kardab?“.

Me kõik kardame midagi. Hirm on üks põhilisi tundeid. Ta ei kao kuhugi nagu ka surm.

Esinejate nimekiri on väärikas: ­Kersti Kaljulaid, Marju Lauristin, Siim ­Kallas, Priit Perens, Raul Rebane, Lea ­Altnurme, Jaak Kikas, Jaanus Harro, ­Janar Filippov ja paljud teised. Teemadeks „Hirmud Eestis“, „Hirmu allikad ja tagajärjed“, „Hirm tervise pärast. Hirm haiguste ees“, „Hirm religioonide ja religioossuse ees. Usuga hirmu vastu“, „Hirm ruumi pärast. Hirm naabrite ees“, „Hirmud majandusruumis“, „Kes kardab maailma lõppu?“, „Kes kardab kohut?“.

Tulevad tuttavad ette? Olete neile asjadele mõelnud?

Paljud meist ei valmistu pensionipõlveks, sest nad kardavad seda ja lihtsam on tulevik „unustada“. Paljud ei tegele oma tervisega. Paljud kardavad sisserändajaid.

Viimasel ajal kuuleme, et USA ja Põhja-Korea vahel võib puhkeda tuumasõda. Ühest küljest ei tundu see reaalne, kuid teisalt, mine sa Kim Jong-uni ja Donald Trumpi tea. Mõlemad ettearvamatud mehed.

Oleme arvestanud alati võimalusega, et jänkid tulevad meid kaitsma. Me pole arvestanud, et ühel hetkel peab meie peamine liitlane tuumasõda.

Nõukaajal, kui mu abikaasa veel plikatirts oli, kartis ta vaadata „Aktuaalset kaamerat“ – et äkki teatatakse tuumasõjast. Lapsele tundus lihtsam uudiseid mitte vaadata.

Fritz Riemann kirjutab raamatus „Hirmu põhivormid“, et enamasti kaldume hirmu eest põgenema, seda vältima ning meil on rida tehnikaid ja meetodeid hirmu tõrjumiseks, alla surumiseks, ületamiseks ja ka maha salgamiseks.

Ekspressiski oleme aeg-ajalt arutanud, ega me rahvast asjata hirmuta. Näiteks Krimmi vallutamise järel hoidus toimetus kirjutamast võimalike Vene-Eesti stsenaariumide teemal. Polnud vaja paanikat külvata.

Me ei taha, et meile hirme kogu aeg meelde tuletatakse. Aga hirmuta ei saa. See käib meiega alati kaasas.

PS Järgmise perematka pärast Püreneesid tegime Lätis. Ja jäime kanuudega jõge pidi sõites veelgi hullema äikese kätte. Mõnel kohe veab.