Tatikas ja Vesipruul pidasid aastapäeva
„Kuulsuse narrides“ on imearmas koht, kus kangelastel Jaan Tatikal ja Saalomon Vesipruulil tekib erimeelsus küsimuses, kelle hoovis peaks lebama Tatika koolnud peni.
Tatikas laulab:
Kuradima Kaljapruul, no küll on ikka tõbras!
Tappis Pontu, jättis minu ilma kallist sõbrast.
Aga mida teha Pontu laibaga?
Sest ta hakkab varsti hirmsalt haisema.
Ja ta viskab Pontu naabri aeda. Vesipruul põrutab vastu:
Kuulge, härra Sitikas, see liig mis liig!
Oma raibe minu hoovist koristage siit.
Ja paiskab Pontu tagasi. Nii see jätkub mõnda aega, varsti kaasatakse pealtnägijad, siis pilluvad needki surnud koera edasi-tagasi, Tatikas ja Vesipruul on sõjakalt kõrval ja muudkui utsitavad seda penipingpongi takka.
Nii see meil käib, viimasel ajal vist rohkem kui varem. Tüli tuleb tihti tühjast, aga see-eest tuleb tsunamina. Selle käigus on tekkinud veider seis, kus vaidlejaid ei huvita tegelikult mingi inimlik lahendus ärritajale, mingi leevendus, mingi leppimine. Pigem kannustab just kisa ise, väidetava eksinu piitsutamine, häbistamine.
Ei taheta päriselt vabaneda Pontu laibast, vaid tähtis on seda võimalikult jõuliselt pilduda, võimalusel nii, et ligane laip ikka naabrile kindlasti näkku maanduks.
Oli minulgi au käia laupäeval ERMis Eesti suurel peol. See oli imetore. Inimesed olid rõõmsad, sõbralikud, üks ilusam kui teine. Jutud huvitavad, lõõp teravmeelne, presidendi kõne innustav ja sisukas, laulud helged. Tõsi, NO99 kontsert-etendus-roadmovie koos presidendi kõnega kestis mõnede jalulseisjate jaoks ehk liiga kaua. Algul nii sihvakad ja pikad daamid vajusid üksteise järel kontsajagu madalamaks (kui te ei tea, miks pidulikel sündmustel üldse maani kleite kantakse, siis just selleks, et saaks seal all salaja paljajalu olla). Mõni, kes enam ei jaksanud-viitsinud, hiilis ka minema, sest Eesti Rahva Muuseumi uhke ja särav hoone pakkus selleks lõputult võimalusi.
Ühesõnaga, väga raske on tunda ära pidu, kus ma ise kohal olin, ja kontserti, mida ise nägin, selles tsunamis, mis sel nädalal üle Eesti rullus.
Üha sagedamini jääb mulje, et meie suurtes vaidlustes (mida jagub hulgaliselt igasse nädalasse) ei vaidle me päriselt ja siiralt, et me tegelikult ei otsi ega kaalu tugevamaid argumente, ei otsi kokkulepet, mis jätaks teisel pool olijatele alles nende eneseväärikuse.
Ühiskond on hakanud järjest enam mängima nullsumma mängu, justkui võidaks ma ainult sel juhul, kui minuga eri meelt olija täielikult hävib, pildilt kaob või lõplikult lolliks jääb.
Sellistes vaidlustes ei otsi keegi tõde, ei püüa teist poolt päriselt mõista, ei tunnista, et teiselgi on suures osas õigus. Sellistes vaidlustes ei rahulduta enne, kui koeralaip mädaneb naabri hoovis.
Hais matab hinge, elada ei saa, aga võit on minu!
