NATO on väga heas seisus. 2014. aasta tippkohtumisel Walesis lepiti üksmeelselt kokku, et kõik liikmesriigid tõstavad kümne aasta jooksul kaitsekulud 2% peale. Meie juurde otsustati saata liitlasüksused ning kasutada regulaarselt Ämari lennubaasi.

2016. aasta tippkohtumisel Varssavis oli üksmeel veel suurem, praktilised sammud lepiti kokku kiiresti ja kõhklusteta. Tänu sellele on meil siin Tapal püsivalt pataljonisuurune lahingugrupp.

Mõlemal tippkohtumisel rõhutati Atlandi-üleste liitlassuhete vääramatust.

Kohe pärast Walesi tippkohtumist asusid kõik NATO liikmesriigid oma kohustusi täitma. Muu hulgas hakkasid kasvama kaitse-eelarved. See on toimunud järjest kiirenevas tempos.

Siiski, paljud Euroopa riigid, teiste seas ka Saksamaa, on Walesis kokkulepitud kaitsekulude suurendamise graafikust märgatavalt maha jäänud, aga see ei muuda selget trendi – üksmeeles kokkulepitu põhijoontes kehtib. Muutuste käivitajaks oli ühine arusaam järsult muutunud julgeolekuolukorrast.

Jutt, et Euroopa siinse ruumi kaitsesse ei panusta ja üksnes Ameerika Ühendriikide turjal liugu laseb, on pahatahtlik. Ameerika enda analüütikud on hinnanud, et USA kolossaalsest kaitse-eelarvest umbes veerand kulub vastavalt nende strateegilistele huvidele NATO põhiareaalis, veerand Lähis-Idas ja pool Aasia - Vaikse ookeani „basseinis“.

NATO-le jätab see jämedalt arvutades 150 miljardit dollarit aastas. Samas suurusjärgus panustavad kokku ka kolm suurimat Euroopa liitlasriiki Prantsusmaa, Suur­britannia ja Saksamaa. Ning kõik ülejäänud liitlased panustavad kamba peale samuti umbes 150 miljardit dollarit. Nii et vastutus on päris mõistlikult jagatud.

Selles kontekstis võiks ju tänavu taas kokku tulla ja ühiselt otsustada, kuidas saaks veel paremini maailma ja Euroopa julgeolekut tagada, kuidas astuda veel pikemaid samme, kuidas üksteist veel enam toetada.

Aga täna-homme ei tulda Brüsselis selleks kokku.

Ehkki meie Trumpi-lembesemad vaatlejad ütlevad, et erinevus on vaid Ameerika presidendi väljendusstiilis, sisus aga on suhe endiselt raudne, ei vasta see enam tõele.

Valdav enamik riike tuleb kokku hoopis selleks, et suuremat jama – lagunemist, tülliminekut, vastuolude pildilepääsu – vältida. Kokku tullakse selleks, et ehk õnnestub luua õhkkond, kus NATO tuuma – artikkel 5 kehtimist – ei seata kahtluse alla. Selleks, et NATO hädavajalikkust rahu, majandusarengu ja demokraatliku väärtussüsteemi jaoks (milles pole aastakümneid olnud mingit põhjust kellelgi kahelda) ei eitataks raevukalt ja vihaselt, nagu seda teeb Ameerika Ühendriikide president Donald Trump.

Võib-olla see kõik õnnestub. Ideaalis lepitakse sel kohtumisel kokku terve ports järgmisi ja edumeelseid samme siin meie piirkonnas: lähenemiskutse Makedooniale, uute mobiilsete üksuste loomine, uute juhtimiskeskuste rajamine Saksamaale ja USAsse ja nii edasi.

Aga selle kattevarjus on umbusaldus USA ja Euroopa liitlaste vahel järsult kasvanud, ja põhjusega. Ehkki meie Trumpi-lembesemad vaatlejad ütlevad, et erinevus on vaid Ameerika presidendi väljendusstiilis, sisus aga on suhe endiselt raudne, ei vasta see enam tõele.

Palju rohkem vastab tõele see, et USA president ei tunne transatlantiliste suhete ajalugu ega strateegiat nende suhete taga, ei kuula eksperte, võtab kõiki teemasid üksnes isikliku kukepoksina, eitab liitlassuhete ja rahvusvahelise koostöö tähtsust, armastab probleeme räigelt üle dramatiseerida ja neid absurdini võimendada, hoidumata sealjuures otsestest valedest. Ja ta armastab šokeerida. Mitte ainult avalikkust, vaid, nagu me korduvalt näinud oleme, ka oma lähimaid liitlasi.

Seega ei tea mitte keegi päris täpselt, mis sealt Brüsselist tuleb.

Nii et kui saanuks, oleks võinud „ürituse“ seekord ära jätta.