Ma ei räägi ka mõnest Tallinna vangla asukast, kes istutud päevade kriipse seinale kraabib. Ma räägin valitsusest.

Sel reedel teatavad nad soojenduseks, et praeguseks on nad juba kokku lugenud tervelt sada päeva. Selle ümmarguse numbri puhul toimub Stenbocki majas eeldatavalt reibas ja särtsakas pressiüritus.

Samas ei ole see sugugi oluline ja märgiline hetk. Saja päevaga suurt niikuinii ei saavuta ning paljud alguses töökavva võetud punktid on valitsusel siiani ka tegemata. See ei takista muidugi reedest võidukat kokkuvõtteüritust, sest ametis oldud päevad tegelikult koalitsiooni ei huvita.

Päevi loetakse valimisteni.

Ja neid päevi on jäänud parasjagu nii vähe, et juba praegu muud teemad valitsuse juhtide pähe eriti ei mahu. Kui alustati jõulise retoorikaga „seisaku“ lõpetamisest, julgest ja avatud otsustamisest, siis täna on need kaalutlused tagaplaanil. Nüüd loeb ainult mulje. Reedene ürituski toimub sel eesmärgil. Kogu töö käib selle nimel.

Mulje avatusest ja otsustavusest

Et säiliks mulje otsustavusest, eriti võrreldes põlatud eelmise valitsusega, ongi valitsus kippunud muudkui otsustama. Kõlab absurdselt, aga see on siinsel juhul etteheide. Läbikaalumata otsuste hinnaks on tagasipööramised, ümbermõtlemised, edasilükkamised ja muutmised. Kas keegi kogu Eesti Vabariigis saab aru, mis kujul siis nüüd kehtestatakse koalitsioonileppes lubatud automaks? Kui paljudesse maksuotsustesse peab veel sekkuma õiguskantsler?

Et näida otsustav, tehakse oma peaga otsus ära ja alles siis lastakse ligi ametnikud, eksperdid, elluviijad. Üldjuhul teeb päriselu kabinetihämaruses sündinud otsuse muidugi kohe ringi.

Mulje majanduse edendamisest

Tuluke ministri silmas süttib vaid siis, kui kostavad sõnaühendid „tasuta ühistransport“, „riiklik korteriehitus­programm“, „linnahall“.

Poliitilise seisaku murdmisega saadi tõepoolest hakkama ja see pole väike asi. Aga valitsusvahetuse peaeesmärk oli siiski majanduse käimatõmbamine. Õnneks on naabermaades hakanud asjad liikuma ja eks see tõmbab meidki kaasa, aga majandust pikaajaliselt arendavaid mõtteid pole valitsuselt keegi kuulnud. Põhjus lihtne – tuluke ministri silmas süttib vaid siis, kui kostavad sõnaühendid „tasuta ühistransport“, „riiklik korteriehitusprogramm“, „linnahall“.

Mulje integratsioonist

Kahjuks on seegi vaid mulje, kuigi Kesk­erakonna valitsuselt oleks võinud loota enamat. Ida-Virumaa päästmine Sisekaitseakadeemia ­sinna viimisega – see on tahes-tahtmata näi­line samm. ­Sellele on vastu akadeemia rektor (kes on vaieldamatult Narva esipatrioot), endine rektor, vilistlased, üliõpilased, töötajad – võib vist öelda, et kõik, kes on selle kooliga kokku puutunud. Ja vaevalt see üsna suletud õppeasutus Narvat reaalselt muudaks. Kas Pirita on saanud uue hingamise tänu sellele, et akadeemia seal asub?

Venekeelsete koolide keeleõppe­erandid tulevad, kui kuulata Mailis Repsi. Neid ei tule, kui kuulata Margus Tsahknat. Natuke ikkagi tulevad, kui kuulata kedagi kolmandat.

Mulje hoolimisest

See on kahtlemata kõige lõbusam osa. Peaminister Jüri Ratas hüppab rongi, jagab ehmunud reisijatele šokolaadi. Jevgeni Ossinovski õpetab elama ja õigesti poodi pidama.

Mida aeg edasi, seda tähtsam on paraku mulje jätmine ja seda rohkem on lastud käest võimalus midagi päriselt muuta või keskenduda täie jõuga näiteks Eesti eesistumisele Euroopa Liidus, kus nii võita kui kaotada on meil väga palju.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteni on jäänud 228 päeva.