Kui keegi ronib Tartus kaarsilla otsa ja sealt pea ees Emajõkke kargab, on see tema otsus ja valik. Ma võin selle inimese mõtet lolliks pidada, rääkida talle vee all peituvatest Kivisilla varemetest, aga kui inimene ikka väga tahab, siis me teda peatada ei saa.

Igaüks on oma keha ja elu peremees. Vaba maa, vaba inimene, tehku mis tahab.

Vaktsiinidega on aga hoopis teine lugu. Kui vaktsineerimata jätmine tähendaks suuremat riski vaid loobujale endale, siis ei oleks meil väga põhjust muretseda. Paraku tähendab see hoopis suuremat riski ka väga paljudele teistele.

Siin, selles olukorras ei saa riik lasta igaühel teha, mis too tahab.

Et vaktsiinivastaste hääl kostab ühiskonnas üha valjemalt, tahtis Eesti Ekspress teada, milline on tegelik olukord ja viimaste aastate arengud Eesti laste vaktsineerimisega. Soovisime andmeid iga vaktsiini kohta ja kõigi perearstikeskuste kohta eraldi.

Kuna andmeid ei tahetud esialgu „ajakirjandusse lekitada“, siis nõudsime need Terviseametist välja teabenõudega. Alustuseks saime andmed kõigi Tallinna perearstikeskuste kohta.

Pilt, mis seda suurt andmehulka vaadates avanes, oli tõeliselt kurvastav ja hirmutav.

Kurvastav mitte selle pärast, justkui ei teeks meie arstid head tööd. Teevad! Valdavalt teevad nad ikka väga suuri pingutusi. Ja suuremal osal arstidest oli tänu nendele pingutustele kõik hästi. Paljud arstid olid saavutanud selle, et nende väikestest patsientidest on välditavate, kuid väga raskete haiguste eest kaitstud lausa 100 protsenti. Veel suurem hulk arste oli sellele piisavalt lähedal, riikliku hõlmatuse eesmärgi (milleks on 95%) kandis.

Aga kurvaks tegi see, et on hulk perearstikeskusi, kes kõigi nende tublide ja vastutustundlike arstide pingutused sisuliselt nullivad. Sest nende lapspatsientide hõlmatus põhivaktsiinidega on oluliselt ja ohtlikult väiksem.

Kurvaks tegi see, et on hulk perearstikeskusi, mis vastutus­tundlike arstide pingutused sisuliselt nullivad. Nende laps­­patsientide hõlmatus põhi­vakt­siini­dega on oluliselt ja ohtlikult väiksem.

Näiteks leidub üks selline, kus üheaastastest lastest on mitmikvaktsiiniga immuniseeritud vaid 57%. Kaheaastastest on mumpsi-leetrite-punetiste vaktsiiniga (MMR) vaktsineeritud vaid 68%. Selliseid arstikeskusi, kus MMR-vaktsiin on tehtud vaid 80 protsendile kaheaastastest lastest, oli juba päris palju.

80% on ohtlikult madal hõlmatuse määr!

See tähendab, et meil on tekkinud pere­arstikeskused, kes meelitavad enda juurde vaktsiinivastaseid ja kes ei tee pingutusi, et neid võimalikest ohtudest süsteemselt ja tõenduspõhiselt teavitada. Nagu meie tänasest loost välja tuleb, on ka selliseid perearste, kes teevad ise vaktsiinivastast veenmistööd.

Väga kõnekas fakt on see, et need keskused sel teemal sugugi rääkida ei tahtnud ja vastuste andmisest hoidusid.

Kurvaks tegi seegi, kui raske oli neid andmeid kätte saada.

Meie loos räägivad Terviseameti eksperdid sellest, et riigil on nüüd esimest korda vahendeid, et teha süsteemsemat vaktsineerimise-alast teavitustööd.

Selline teavitustöö peaks aga algama just perearstide ja lastekollektiivide vaktsineerimisandmete avalikustamisest. Lapsevanemana peaks mul olema õigus teada, kui suur hulk lastest, kellega koos arstikabineti ukse taga istume, on vaktsineerimata. Ja kindlasti tahan ma teada ka seda, kas minu lapse lasteaiarühmas on oht difteeria- või leetrite puhangu tekkeks või ei ole.

Ekspress annab probleemist kirjutamisega oma väikese panuse. Meie tänase vaktsiiniartikli veebiversioonist leiate interaktiivse kaardi, kus saate vaadata, kui palju on igas Tallinna perearstikeskuses vaktsiinidest keeldujaid ja kui suur on põhivaktsiinidega hõlmatuse määr.