Aastaalguse retseptisadu

Suur kokaraamatubuum sai Eestis alguse millenniumi vahetumise aegu ning tundub, et retseptikogumise hooratas pöörleb täiel kiirusel muudkui edasi. Valik toiduriiulil aina mitmekesistub, ahvatledes vabal ajal taas ja taas mõnd uut rooga proovima. Osa eestlasi naudib innustunult vanade köögikaustade kolletunud lehtedel üleskirjutatu taaselustamist. Teised otsivad trende ja moodi. Kolmandad proovivad neid kaht kokku sobitada.

Lihtsa elu retseptid

337 retseptiga "Rahva Kokaraamatu" sarja esimene raamat "Väärt Eesti toidud" (Suur Eesti Raamatuklubi) lubab, et "kui söögitegijal oleks vaja ainult ühte kokaraamatut, siis see see on". Toimetaja Reelika Rahu kokkukogutu peaks olema peegeldus Eesti koduköögis enim heakskiidetud maitsetest. Ohtralt leiabki siit selliseid roogi, mis tuttavad ammustest aegadest - olemas on liharullid, kirju koer ja kodujuustu-heeringakaste. Neid teab igaüks. Isegi Tiigripiima tegemine pole meelest läinud!

Leidlikke retseptitöötlusi, kahju vaid, et ilma inspireeriva pildimaterjalita, on raamatus palju ja pea igas peatükis. Tegu pole mingite hookus-pookustega - tooraine on neis argipäevane, kuid lahendus tundub uudne
-, ja see panebki retsepti otsekohe järele proovima. Olgu näiteks toodud piparkoogivahvlid (lk 125), õunakoorekali (lk 203), kurgid viinamarinaadis (lk 25) või kõrvitsatega sarnaselt marineeritud noored küüslauguvarred (lk 181). Eesti pärandretseptidest tasuks ühel pühapäeval ette võtta klassikust odrakaraskite küpsetamine (lk 102), Kerli Bergmanni mustikakook hapukoorese täidisega aga võlub oma lihtsusega. Koduste saiakeste retseptide eluvõimelisus on minu jaoks alati olnud omaette väärtus, sest need enamasti ka õnnestuvad (Maie Torim, köömnekunid lk 118).

Paksu raamatuga üsna lõpuni jõudes on selge, et alapeatükkideks jaotusest siiski ei piisa, et silmahakanud retsept taas kohe üles leida. Tunnen puudust retseptiloetelu järele. Raamat on aga hea, retseptid koduselt lihtsad ja maitsemälestusi täis.

Ohtlik ja ohutu söömine

Aeg-ajalt, nii aasta-kahe peale kord, ilmub ka mõni laste toiduraamat. Uusim neist on võtnud aabitsa kuju. "Koka-aabits" (Suur Eesti Raamatuklubi) küsib alapealkirjas kogunisti ergutavalt-ähvardavalt edasi - "kuidas köögis tervislikult ellu jääda?".

Et hea pärisaabits on usaldusväärne vaid juhul, kui selle loojad on elukogenud ja oma eriala tipud, siis "Koka-aabits" pingutab kõvasti selle nimel, et köita oma lugejate tähelepanu, olla noortemeelne, lõbusalt värvikirev ja inforikas. Viimast pakutakse sisutihedate ja teaduspõhiste vastustena küsimusele "kas tead?" koos teksti vahele torgatud "tarkuseteradega". Raamatu kaaneümbrikusse on mahtunud ära ka DVD, kus kokkavad teismeliste iidolid Priit Võigemast, Piret Järvis jne. Raamatu kujundus meenutab rohkem lasteajakirja kui raamatut ning nii võib selle lahti lüüa mis tahes leheküljelt, ilma et eelnev järgnevaga tihedas seoses oleks. See-eest saab enese käest justkui iga kord taas küsida, kas asi mind huvitab või mitte. Peaks huvitama küll!

Maitsed tervise teenistuses

Raili Mikk ja Pille Enden on üheskoos kirjutanud raamatu "Kiirelt ja tervislikult", Angeelika Kang aga "Küüslauguraamatu". Mõlemad kuuluvad sarja "100 rooga" (Ajakirjade Kirjastus). Esimene neist pakub väga head ja inspireerivat valikut tervisliku toidu maitserikkamaks muutmiseks, olemata samas liiga keerukas ja eksootiline. Siinsetel tervikuna esitletud 49-l retseptil on olemas väärt omadus anda kogenud köögis askeldajale võimalus maitsekooslust juba ette aimata (ja seda endale vajadusel ümber kohandada), vähemkatsetanu saab siit aga uue õnnestumise kogemuse. Igal juhul on autorid teinud oskusliku valiku miljonitest retseptidest ning pakkunud välja need, millega me kodus kergesti ja ilma liigse vaevata kas sõprade ees hiilata või pere keskel enesega rahul olla saaks. Küüslauguraamat ülistab aga Angeelika ilmselget lemmikut - Itaalia kööki - ning pakub kokku 37 rooga või roa lisandit (küüslaugukartulid, pestod, ahjus küpsetatud küüslauk jne), kus küüslauk rooga ilmestab.

Kokkuvõtteks on tõsi see, et retseptiraamat on siis hea, kui pakutud ideed ahvatlevad, pildil serveeritu edastab mitteverbaalsel moel maitsetervikut ning retsepti autor annab edasi oma isiklikku vaimustust. Olgu siis tegu toiduteadlasega, nagu Raivo Vokk "Koka-aabistast", või terve hulga asjaarmastajatega, kes Eesti toitu omaette väärtuseks peavad ning vanu retsepte, nagu mõni marke, kokku koguvad.

Siiri Kirikal