BAARIKAPP Iiri kohv polegi kibe ja kange
See, et Helger Aava joogimaailmas ilma teeb, ei imesta tema lähedasi ega ametikaaslasi enam sugugi. Tal lihtsalt on olemas omaloodud energiast laetud sihid koos "miskiga", mis teab, kuidas viia segujookide maitseid tasakaalu nii, et need lahjaks, ilmetuks või igavalt ühemaitseliseks ei muutuks. Nii tunnistati meie meisterbaarmeni ja espressode maitseküti iiri kohv rahvusvahelisel baristade võistlusel kõige paremaks - täpselt paika timmitud maitsete pärast.
Töö iiri kohvi kui klassikuga võib tunduda jalgratta leiutamisena - mis seal enam avastada -, kuid sadade heade kohvisegude ja viskide seast omavahel klappivate koosluste leidmisest on saanud koguni omaette võistluse sisu (Iiri kohvi festivali korraldatakse Iirimaal iga aasta).
"Iiri kohvi valmistamine oli ka Bernis toimunud võistluse (Coffe & Good Spirits - Toim.) üks voorudest. Nagu tavaliselt, hakkasin ideede kogumiseks materjali otsima ning esialgu ei aimanud ma üldse, kuidas iiri kohv koos oma sünnilooga mind paeluma hakkab. See on nii loomulik lugu. Sellepärast ka mõjus."
Otsingute tulemusena on Helger leidnud iiri kohvi tegemise meetodi, mis on lisaks ühteliitunud maitsetele vaid talle omaselt efektne vaatepilt. Kõigest olulisemaks peab ta aga Islandi kolleegi, kogenud võistleja ja barista Sonja Granti ülestunnistust, et nii head iiri kohvi kui Helgeri oma pole tema küll iial joonud.
"See on mõjunud suurima tunnustusena."
Maitsemõjutajad
Helger pole üldse rahul, et iiri kohvi klaasina kasutatakse meil igal pool jala ja sangaga, liiga paksuseinalist kuuma joogi klaasi.
"See ei ole parim variant. Kohvikutes, lounge'ides ja heades joogibaarides võiks see olla pigem veiniklaasi sarnane klaas, kuhu iiri kohv valmistada. Miks nii? On tähtis, millises mahusuhtes on kohv ja viski omavahel - meil kiputakse viskiga üle pingutama (4 cl on kinnistunud ja tobedalt kohustuslikuna tunduv kogus, sic!) -, ning kuidas jook meile suhu jookseb. Õhuke klaas on parem. Parem on ka kahe tassi topelt-espresso kohta segada iiri kohvisse viskit 2 cl, et maitsetasakaal kannatada ei saaks."
Alustab ta oma kohvijoogitegu fariinsuhkru (1-2 tl) ja viski omavahelisest segamisest.
"Parim on seda teha avara suuga kuumakindlas kastmekannus, olgu see siis roostevabast terasest või portselanist."
Seejärel süütab ta viski pika kaminatiku abil põlema, lastes väävlil enne täielikult ära haihtuda. Põlemise ajal (see kestab hea paar minutit) käib ta kastmekannus suhkru-viski segu vispliga segamas - sellele õhku juurde andmas -, et leek saaks suhkru korralikult läbi karamelliseerida, ühtlasi saab viskigi pehmemaks ja vähemalkoholiseks muutuda.
Samal ajal valmistab ta topelt-espressod ning vahustab koore.
"Minu suureks sooviks on, et sifoonkoort Eesti baarides iiri kohvile mitte kunagi ei valataks. See ei sobi ei oma maitselt ega konsistentsilt nii väärikale joogile."
Kergelt hapukooretaoliseks vispeldatud koore valab ta suhkru ja kohviga põgusalt läbisegatud joogile ning serveerib kõrrega, mida ei ole joogisse torgatud.
"See ajab kihid sassi! Kohvijook aga peab olema selle nautijani jõudes selgelt eristuva, kirkalt valge kooreosaga."
Iiri kohv on aasta ringi nauditav jook, kuigi väga krõbeda külmaga on todi ehk soojaandvam. Suvekuumusegagi mõjub iiri kohv energialaenguna. Rääkimata siis sügisest. Jääb veel vaid loota, et head iiri kohvi meil rohkem pakutaks. See võtab natuke aega, rohkem siiski tahtmist, ja sel viisil serveerituna pole tõepoolest ööklubides võimalik, kuid heades joogibaarides ja lounge'ides küll."
Iiri kohvi lugu
Iiri kohv sündis 1942. aastal, kui Euroopa ja Ameerika kontinendivaheliste lendude Foyensi lennujaama restoranikokk Joseph Sheridan seda spontaanselt sündinud ideest esimest korda reisijatele serveeris. See juhtus päeval, mil New Yorgi poole startinud lennuki kapten otsustas kehvaks läinud ilma tõttu Foyensi tagasi pöörduda. Restoran oli saanud samas teate, et õnnetutele reisijatele oleks vaja valmis panna joogid ja söögid.
Nii serveeris Joe Sheridan oma pisut külmasaanud klientidele kuuma kohvi ning mõtles, et üks väike tilk midagi kangemat sinna sisse oleks parim, mis nende olemist turgutaks. See oli iiri viski, mida ta sinna lisas, kuni leti ette ilmus üks ameeriklane, ise imestades, mis kohviga on tegemist: "On see Brasiilia kohv?"
"Ei. See on iiri kohv."
Nii sai iiri kohv mõne aja möödudes Foyensi lennujaama ametlikuks vastuvõtujoogiks kuni 1945. aasta oktoobrini, mil Foyensi lennujaam suleti, et avada uus, Shannoni rahvusvaheline lennujaam. Jook liikus uude lennujaama kaasa ja kaasa läks see ka koos Joe Sheridaniga, kui ta 1952. aastal San Franciscosse kolis ning Buena Vista Cafesse tööle läks.
