19.09.2008, 00:00
Bretagne’i maitsenaudingud
Kohaliku cuisine’i eripärasid, soolaseid pannkooke ja Napoleoni austreid, käis Loode-Prantsusmaal maitsmas Liisa Talving.
Jõuan Bretagne’i piirkonna pealinna Rennes’i reede
hilisõhtul. Et linnast läbi sõites paistsid mõned
söögikohad veel lahti olevat, kiirustan hotelli pikemalt
süvenemata vanalinna kitsastele vihmast märgadele tänavatele.
Harilikult üliõpilastest tulvil vabaõhukohvikud on täna
hõivatud üsna hõredalt. Prantslastel on riigipüha ja
pikk nädalavahetus, mistõttu enamik on linnast välja
sõitnud.
Õnneks leidub paar pisikest hubast bistrood,
kus hilised külastajad keha saavad kinnitada.
Elava kaminatule
taustal ja punaseks värvitud puitraamidega akendest öist tänavat
jälgides teen tutvust kohaliku köögiga.
Tänaseks üle kogu riigi populaarseks saanud pannkookide
sünnipaigaks peetakse just Bretagne’i, mis hõlmab Prantsusmaa
loodeosas, Inglise kanali ja Biskaia lahe vahel asuva poolsaare.
Imeõhukesi soolaseid tatrajahupannkooke tuntakse nime all galette ning
pakutakse kõikvõimalike täidistega – juustud, singid,
seened, mereannid, sibul, muna, krõbedad vorstikesed
andouillette’id. Loomulikult ei puudu menüüst ka magusad
crêpes’id, ent galette’e valmistatakse hoopis teistsugusest
taignast.
Millest täpselt, ei õnnestugi välja
selgitada, sest iga kokk peab täpset koostist oma saladuseks.
Kosutava kehakinnituse kõrvale tasub maitsta teist
kohalikku spetsialiteeti, madalas laias savitassis serveeritud
õunasiidrit. Et veinitootmist siinkandis suurt ei esine (kui
mõned Loire’i jõe äärsed tootjad ja nende
muscadet välja arvata) ning kangem lokaalne toodang mahub peamiselt
aperitiivi üldnimetaja alla (nt kir ja kalvados), siis ongi siider nii
Bretagne’i kui naabruses asuva Normandia piirkonna levinuim keelekaste.
Hommikusöök on prantslastel lihtne ja üksluine, sest
tegemist on päeva kõige ebaolulisema söögikorraga. Pikk
sai või krõbedad croissant’id, tugevamaitseline juust,
apelsinimahl ja piimakohv on peamised komponendid mitte ainult iga hotelli,
vaid ka perekonna hommikusöögilaual. Ei mingeid võileibu,
putru ega salateid, Inglise hommikusöögist rääkimata.
Äärmisel juhul lisandub nimetatule vaid jogurt, natuke moosi
või tükike kohalikku imehead soolavõid. Pisikese
kägiseva trepiga perehotelli restoranis pakutakse siiski veel üht
traditsioonilist rooga, pudingilaadse koostisega, õuntest valmistatud
kooki far breton, mida kohalikud söövad enamasti küll
magustoiduks, mitte hommikueineks.
Edasi võtan suuna
põhja, ranniku poole. Pikki sirgeid teid saadavad kahel pool
sügavkollased sinepipõllud, kividena teeäärt palistavad
sajad lambad ja lumivalged lehmad. Autoaknast paistavad maalilised külad,
kus kivimajade seinu katavad luuderohi ning roosipõõsaste
värvilaigud. Vihma sajab. Siis hakkab silmapiiril kummituslikul moel
läbi udu paistma regiooni tuntuim vaatamisväärsus, Mont St
Michel.
Nagu öeldud, on prantslastel kolm vaba päeva, mis
tähendab, et siseturism on rannikualal täies hoos. Suur osa avastab
kodumaad autokaravanidega, teised pereautodega, kuhu lapsed ja pikad saiad
ilusti ära pakitud. Nii laotatakse piknikulina sageli spontaanselt maha
tee ääres, seatakse end istuma puust lauakese taha pargis
tulbipeenarde vahel või võetakse mahlakas baguette näppu
ajaloohõngulise müüri peal jalga kõlgutades. Ühel
või teisel moel kumab kõikjalt läbi prantslaslik
toidunautlemise kultuur.
Mont St Micheli külastamisaeg on
piiratud, sest ligipääs se
llele saareiludusele on seotud tõusude ja mõõnadega. Kes
liialt venitab, ei pruugi saarelt kiiresti tõusnud veetaseme
tõttu enam tagasi pääseda – ega leia ka autoparklas eest
oma neljarattalist sõpra, vaid ainult merevee.
Tõusude
ja mõõnadega on seotud ka bretooni köögi suurim au ja
uhkus – austrikasvatus. Parima ülevaate sellest annab Mont St
Micheli ja St Malo vahel asuv maaliline mereäärne linnake
Cancale. Räägitakse, et Cancale’i austreid leidus ohtralt
Julius Caesari söögilaual, neid transporditi Louis XIV käsul iga
nädal Versailles’ lossi ning Napoleon olevat neid kaasa
võtnud koguni oma sõjaretkele Venemaale.
Tänapäeval eraldab silm esmalt kalda ääres merevees
kümneid ja kümneid raame, kuhu tõusuvesi austrid toob ja kust
need mõõna ajal väikeste rehadega kokku korjatakse.
Seejärel vinnatakse austrid spetsiaalsetesse metallvõrest
kastidesse, tõstetakse traktorile ning edasi liiguvad need juba
toidulauale. Lahesopi äärde üles seatud lauakestelt saab
austreid osta ja need kohapeal püstijalu sidruniga alla luristada. Teine
võimalus on välja valida mõni pika promenaadi
äärsetest väikestest mereandide restoranidest ja sinna sisse
astuda. Lõunasöögiga ei tasu muide pikalt viivitada, sest
prantslased einestavad üsna kindlatel aegadel ning näiteks juba kell
2 on enamik restorane kuni õhtuni suletud.
Suurte merele
avanevate akendega pisikeses restoranis ei ole üleliia rahvast. On
mõned sõpruskonnad, paar peret ning kaks keskealist
härrasmeest oma väärikate emadega.
Alustuseks
pakutakse maja poolt väike kausike mereannisuppi, mis oma kreemja koostise
juures meenutab rohkem kastet ja viib keele alla. Keelt läheb siiski veel
edaspidigi vaja, sest parim on alles tulemas.
Eelroaks valin muidugi
austrid. Siin aga ei serveerita neid mitte sidruniga nagu õues, vaid
hõrgu punase veini äädika ja hakitud sibula kastmega, mis oma
ootamatuses rooga ometi imeliselt täiustab. Pearoaks on soolvees keedetud
ja hakitud sibulaga üle külvatud karbid – teine suurem kohalik
mereprodukt austrite järel. Sellega harmoneeruvad hästi krõbe
sai kohaliku soolavõiga ning Loire’i jõe äärest
pärinev kerge valge kuiv vein.
Menüüst leiab muu
hulgas veel ehtprantslaslikud teod majoneesiga, tursafilee või ja
äädika kastmes (beurre blanc) ja vängemaitselise
häguse kalasupi küüslaugusaiaga. Neljanda käiguna
võib valida näiteks magusa keeksi vanillikastme ja
sidrunitarretisega, regiooni traditsioonilise koogi far breton ploomidega
või klassikalise suussulava crème caramel’i. Lõunale
aitab punkti panna kange must kohv trühvlitega, mida kohalikud
härrasmehed vürtsitavad sõõmukese kalvadosega.
Hiljem rannapromenaadil jalutades põikan sisse kohalikku toidupoodi,
kus on müügil palju merega seonduvat, aga ka muud Bretagne’i
päritolu toidukraami. Ostukorvi leiavad tee marineeritud vetikad, meresool
basiilikuga, meresool rosinatega, sinep mererohuga, soolavõi, rammusad
suitsutatud lihalõigud, kolme sorti juustu, kohalik piim, mis meenutab
pigem keefirit või hapupiima, ning armsad karbikesed klassikaliste
koorekommidega. Juustuletis läheb kõige kauem aega, sest
müüjannal (ega ka ostjatel) pole kiiret kuhugi ning iga kliendiga
tuleb pikalt juttu ilmast, päevauudistest ja pereliikmete
käekäigust.
Väljas on samal ajal taas sadama hakanud.
Tänav on tühi ja inimesed valgunud hubastesse kohvikutesse, ku
s sooja aitavad hoida kuum kakao ning külluslik tarte tatin vahukoorega.
Veetase on ootamatult tõusnud ja jalgtee, mis alles 15 minutit tagasi
väikesele saarekesele viis, on äkki vee alla mattunud. Viimased
hättasattunud vinnatakse saarelt paadikesse, mis jõuab randa sama
kiiresti kui madalad tumedad äikesepilved. Muutlik ilmastik ei näi
aga kedagi heidutavat. Vastupidi, nüüd on jälle põhjust
õuetööd hetkeks sinnapaika jätta ja aurava tassi
ümber juttu ajada.
Söömine on nauding, selles on
prantslased üdini veendunud. Sama kinnitab ka mu kohalik teejuht, kes
hiljem, oma kodulinna tutvustades, näitab mulle ära kõige
tähtsamad paigad: “See siin on minu kirik, see minu juuksur –
ja siin minu boulangerie.”