Milleks on meile üldse Sommeljeede Assotsiat­siooni vaja? Eks ikka sellesama pärast miks Europarlamenti ja Euroopa Kohut – et olla integreeritud läänemaailma struktuuridesse. Pole sugugi haruldane juhtum, et välismaa ärimehe või poliitiku ainus kokkupuude siinse tegelikkusega toimub restoranis ning riigi usaldusväärsuse mõõdupuuks saab siis sommeljee – et kas ta esineb sama veenvalt kui Londoni ja Pariisi veininõustajad, keda vana Euroopa on harjunud usaldama. Eesti Sommeljeede Liitu on kogu tegevusaja õnneliku käega juhtinud Rein Kasela.

Võistluse finaalis domineerisid jällegi restorani Balthasar ja Paat sommeljeed. Ilmselt on just neis majades (juhataja Ritta Roosaar) loodud entusiastlik võistlusmeeleolu. Ennast juba tõestanud “vanu” professionaale leidub ka Egoistis ja Gloria keldris. Oleks hädasti vaja, et ka teiste restoranide mänedžerid oma töötajaid “trenni saadaksid”. Aga süstemaatilise veiniteadmise omandamine nõuab aega ja vaeva, sorav võõrkeelne esinemine parajat enese kokkuvõtmist ning pudeliga laitmatu manipuleerimine tarvilikku vilumust.

Seekord suuri üllatusi veel ei tulnud: tiitlit kaitses mullune võitja Urvo Ugandi (Balt­hasar), edestades küll teise koha võitjat Marko Harki (restoran Sisalik) väga napilt, kolmas oli Aivar Vipper (Paat).

Nagu varemaltki peeti võist­lused Glorias, mis sommel­jeede üritusteks peavarju pakkudes ja muudelgi põhjustel on kujunenud Eesti enoloogia ja gurmaania peakorteriks. Sommeljeede piduliku õhtusöögi šampanjast, kalamarjast, hanemaksast, pärlkanast ja muust suupärasest komponeeris chef Dimitri Demjanov.