22.02.2007, 00:00
Eesti terviseks
Anti Orav vaatleb Eesti veinitootmise hilismineviku arengulugu ja leiab, et omamaist tuleks rohkem väärtustada, kui seda senini on tehtud.
Eesti toit on kuum teema. Eriti seoses suure rahaga, mida
mitmesugustele projektidele eraldatakse, aga ka rahvuskala valimine on pinevalt
puudutanud enamikku eestlasi. Palju räägitakse veel Eesti viinast ja
õllest, kuid üldse mitte piisavalt pole juttu olnud omamaisest
veinist – Eesti puuvilja-marjaveinidest, mida Maarjamaal toodetakse
tööstuslikultki juba alates 1920. aastast. Jättes nüüd
kõrvale ülearu tarbitud alkoholi kahjuliku mõju, arvan ma,
et negatiivse hoiaku või ükskõiksuse taga kükitab
eestlaste eneste valehäbi. Nagu oleks tegemist miski kehva asjaga! Kust
see tobe tunne küll tuleb?
Me teame hästi, et enam kui 80 aasta jooksul on Eesti vein üle elanud igasuguseid aegu, mis meie pelglikkust omamaise suhtes muudkui edasi toidab. Nõukogude perioodil olid eriti levinud peedika nime all tuntud kangustatud veinid. Peedikas tekkis hädavajadusest “viisaastaku plaani täita” ja defitsiidiajastul polnud aega veinil vaadis käärida lasta. Selle asemel lisati kohe pärast paarikuulist kääritamist joogile piiritus ning joovastav rüübe oli hoobilt valmis. Puhta tühjadele poelettidele saatmiseks. Siinkohal on paslik mainida, et ka õlu oli tollal teistsugune märjuke, kui me seda täna tunneme. Veinitootmisele jättis sügava jälje ka veel Gorbatšovi-aegne “kuiv seadus”, mil hävitati praktiliselt kõik veinivarud.
Nüüd elame ammu uues olukorras, sissetulekute kasv on kaasa toonud põhjalikke muutusi meie toitumis- ja joomisharjumustes.15 aasta jooksul on veini tarbimise teadlikkus tohutult kiiresti kasvanud ja kogu maailma veinitoodang on saanud ühtäkki lihtsasti kättesaadavaks. Kuid kui vanad viinamarjaveini tootvad maad kaitsevad kättevõidetud turgu hoolega, siis marjaveini puhul saab rääkida üksikutest väiketootjatest ja palju väiksematest veinikogustest, see-eest aga ka eksklusiivsusest ja Põhjamaade spetsialiteetide hulka kuuluvast delikatessist.
Uue aja vastupanu
Kõige suurema hoobi kohalikule veinitööstusele andis aktsiisimuudatus Euroopa Liiduga liitumise järel, mis koos suhkruhinnatõusuga vähendas tunduvalt kohalikku tootmismahtu. Praeguseks on tootmine stabiliseerunud, olles umbes 30% madalamal tasemel 2003. aastaga võrreldes. Kuid ka tootjate arv väheneb iga aastaga!
Samas on jookide kvaliteet paranenud. Kangustatud veinide tootmise lõpetasime Põltsamaal juba üle kümne aasta tagasi, mujal kestis see veidi kauem. Alles on aga naturaalne vein, mille valmistamine käib sarnaselt viinamarjaveiniga, kus tähtsaks peetakse nii marjade kvaliteeti kui nende kiiret pressimist. Päikeseküllasel aastal valmib reeglina ka parem vein.
Koos veiniguru Andres Koerniga oleme Põltsamaal Eesti veinikultuuri eest seistes aeg-ajalt siiani kohanud ettevaatlikku suhtumist meie oma kodurahva hulgas, justkui tegeleksime millegi müstilisega. Tegelikult ei ole Eesti esiteks ainus puuvilja-marjaveinide maa maailmas. Neid tehakse meie naaberriigis Soomes, suurriigis USAs ja mujalgi. Prantsusmaal valmistatav kalvadoski on just õuntest valminud kange jook. Ja teiseks – Tartu ülikoolis kümmekond aastat tagasi tehtud katsetus näitas, et Põltsamaa punaveinide (eriti Tõmmu) antioksüdantide sisaldus on parimate viinamarjaveinidega võrreldes tõesti kõrgel tasemel. Vaata millise nurga alt tahes, igati kvaliteetne kraam, ja Eesti vein on hea vein! Kuid kas me ikka teame seda nii hästi, et oma veini välismaalastest sõpradele ka julgelt soovitaks või reisile külakostiks kohvrisse kaasa võtaks?
Marjavein toidukõrvasena
Meie oma s&ou ml;ögikohtades vähemasti võiks Eesti veini turistidele küll palju enesekindlamalt pakkuda ja mitte ükskõikselt ootama jääda, et ehk teab keegi seda ise küsida.
Meie õuntest dessertvein sobib nii eeljoogiks kui magustoidu kõrvale. Kui meil on olemas sellised joogid, pole põhjust vaadata võõraste likööride poole, millel pole midagi ühist meie magustoitudega. Õunakoogi kõrvale pakun ma vastavalt maitse-eelistustele ikka kas klaasikese aromaatset Põltsamaa Kuldset või Põltsamaa Tõmmut. Mustikavein on omaette klass ja mustikas veinimarjana niikuinii üsna haruldane. Lisaks on meil olemas huvitavad poolkuivad-kuivad veinid, mis pakuvad häid üllatusi iga kord, kui pudel seltskonnas avada.
Tänases globaliseeruvas maailmas peab iga paikkond kõvasti pingutama oma omapära säilimise nimel. Seepärast on Eesti veini traditsioonide elus hoidmises, olgu siis tegu suurema või väiksema veinitegijaga, alati olemas omajagu missioonitunnet. Kuid Eesti veinil on ka siis tulevikku vaid juhul, kui me ise sellest hoolime. Esimeseks eelduseks on mõtteviisi muutus, et kõik, mis mujalt tuleb, pole tingimata parem.
Eesti saab jälle aasta vanemaks. Tõstame siis seekord meie vabariigi aastapäeval kodudes üles pokaali Eesti vahuveini. Sovetskoje Šampanskoje aeg peaks juba 15 aastat ju möödas olema.
Me teame hästi, et enam kui 80 aasta jooksul on Eesti vein üle elanud igasuguseid aegu, mis meie pelglikkust omamaise suhtes muudkui edasi toidab. Nõukogude perioodil olid eriti levinud peedika nime all tuntud kangustatud veinid. Peedikas tekkis hädavajadusest “viisaastaku plaani täita” ja defitsiidiajastul polnud aega veinil vaadis käärida lasta. Selle asemel lisati kohe pärast paarikuulist kääritamist joogile piiritus ning joovastav rüübe oli hoobilt valmis. Puhta tühjadele poelettidele saatmiseks. Siinkohal on paslik mainida, et ka õlu oli tollal teistsugune märjuke, kui me seda täna tunneme. Veinitootmisele jättis sügava jälje ka veel Gorbatšovi-aegne “kuiv seadus”, mil hävitati praktiliselt kõik veinivarud.
Nüüd elame ammu uues olukorras, sissetulekute kasv on kaasa toonud põhjalikke muutusi meie toitumis- ja joomisharjumustes.15 aasta jooksul on veini tarbimise teadlikkus tohutult kiiresti kasvanud ja kogu maailma veinitoodang on saanud ühtäkki lihtsasti kättesaadavaks. Kuid kui vanad viinamarjaveini tootvad maad kaitsevad kättevõidetud turgu hoolega, siis marjaveini puhul saab rääkida üksikutest väiketootjatest ja palju väiksematest veinikogustest, see-eest aga ka eksklusiivsusest ja Põhjamaade spetsialiteetide hulka kuuluvast delikatessist.
Uue aja vastupanu
Kõige suurema hoobi kohalikule veinitööstusele andis aktsiisimuudatus Euroopa Liiduga liitumise järel, mis koos suhkruhinnatõusuga vähendas tunduvalt kohalikku tootmismahtu. Praeguseks on tootmine stabiliseerunud, olles umbes 30% madalamal tasemel 2003. aastaga võrreldes. Kuid ka tootjate arv väheneb iga aastaga!
Samas on jookide kvaliteet paranenud. Kangustatud veinide tootmise lõpetasime Põltsamaal juba üle kümne aasta tagasi, mujal kestis see veidi kauem. Alles on aga naturaalne vein, mille valmistamine käib sarnaselt viinamarjaveiniga, kus tähtsaks peetakse nii marjade kvaliteeti kui nende kiiret pressimist. Päikeseküllasel aastal valmib reeglina ka parem vein.
Koos veiniguru Andres Koerniga oleme Põltsamaal Eesti veinikultuuri eest seistes aeg-ajalt siiani kohanud ettevaatlikku suhtumist meie oma kodurahva hulgas, justkui tegeleksime millegi müstilisega. Tegelikult ei ole Eesti esiteks ainus puuvilja-marjaveinide maa maailmas. Neid tehakse meie naaberriigis Soomes, suurriigis USAs ja mujalgi. Prantsusmaal valmistatav kalvadoski on just õuntest valminud kange jook. Ja teiseks – Tartu ülikoolis kümmekond aastat tagasi tehtud katsetus näitas, et Põltsamaa punaveinide (eriti Tõmmu) antioksüdantide sisaldus on parimate viinamarjaveinidega võrreldes tõesti kõrgel tasemel. Vaata millise nurga alt tahes, igati kvaliteetne kraam, ja Eesti vein on hea vein! Kuid kas me ikka teame seda nii hästi, et oma veini välismaalastest sõpradele ka julgelt soovitaks või reisile külakostiks kohvrisse kaasa võtaks?
Marjavein toidukõrvasena
Meie oma s&ou ml;ögikohtades vähemasti võiks Eesti veini turistidele küll palju enesekindlamalt pakkuda ja mitte ükskõikselt ootama jääda, et ehk teab keegi seda ise küsida.
Meie õuntest dessertvein sobib nii eeljoogiks kui magustoidu kõrvale. Kui meil on olemas sellised joogid, pole põhjust vaadata võõraste likööride poole, millel pole midagi ühist meie magustoitudega. Õunakoogi kõrvale pakun ma vastavalt maitse-eelistustele ikka kas klaasikese aromaatset Põltsamaa Kuldset või Põltsamaa Tõmmut. Mustikavein on omaette klass ja mustikas veinimarjana niikuinii üsna haruldane. Lisaks on meil olemas huvitavad poolkuivad-kuivad veinid, mis pakuvad häid üllatusi iga kord, kui pudel seltskonnas avada.
Tänases globaliseeruvas maailmas peab iga paikkond kõvasti pingutama oma omapära säilimise nimel. Seepärast on Eesti veini traditsioonide elus hoidmises, olgu siis tegu suurema või väiksema veinitegijaga, alati olemas omajagu missioonitunnet. Kuid Eesti veinil on ka siis tulevikku vaid juhul, kui me ise sellest hoolime. Esimeseks eelduseks on mõtteviisi muutus, et kõik, mis mujalt tuleb, pole tingimata parem.
Eesti saab jälle aasta vanemaks. Tõstame siis seekord meie vabariigi aastapäeval kodudes üles pokaali Eesti vahuveini. Sovetskoje Šampanskoje aeg peaks juba 15 aastat ju möödas olema.