Iidne söök

On isegi säilinud ammused ettekirjutused, milles soovitatakse enne söömist tigusid lisatoiduga (jahust ja veest tehtud kört) nuumata, kasvatada neid jahedas ja niiskes ning takistada piiretega nende laiali roomamist. Keskaegses Euroopas sõid tigusid hea meelega kloostrielanikud, kellel neljajalgsete liha pruukimine oli keelatud. Tigudel on ju kõigest üks jalg, nii et neid võis süüa. Tigusid lubati toiduks pruukida ka kõigusoojasuse tõttu. Nimelt usuti keskajal tõsimeeli, et soojaverelise looma liha söömine tekitab jumalateenijates kasvavat lihahimu ja suurendab iha vastassoo vastu. Tigude söömisest kloostrites tõusis kasugi, sest paljudesse riikidesse ongi viinamäeteod sattunud munkade, kes neid kloostriaedades kasvatasid, vahendusel. Muide, ka Lääne-Eestisse tõid selle teoliigi arvatavasti kloostrielanikud.

Suurus loeb!

Söödavaid teoliike on maailmas veidi üle saja, kuid olulist kaubanduslikku tähtsust omab neist vaid mõnikümmend. Inimene näeb toidulaual parema meelega suuri tigusid. Neid on lihtsam puhastada ja midagi jääb ka allaneelamiseks. Maailmas kõige populaarsem söödav tigu ongi harilik viinamäetigu, kelle koda on 5-7 cm kõrgune ja kaal küünib 30 grammini. Lõunapoolsetes maades õigustab kõnealune liik nime oma igati, sest ta toitub peamiselt viinapuuväätidest ja -võrsetest. Paljud gurmaanid leiavad, et harilik viinamäetigu ongi kojakandjatest kõige maitsvam. Et maailmas on tigude söömine jätkuvalt populaarne, on hakatud neid farmides kasvatama. Kunstlikes tingimustes arenevad ja kasvavad teod oluliselt kiiremini, söögilauale lähevad 6-12 kuu vanused isendid enne suguküpsuse saavutamist. Nende söötmine, pidamistingimused ja paljunemine on kontrollitud ning tooted on kindla kvaliteediga. Ka vajaliku hulga isendite kogumine teofarmist on oluliselt lihtsam kui vabast loodusest.

Aeganõudvad ettevalmistused enne söömist

Esmalt tuleb vabaneda limast, milleks kasutatakse vett, soola ja mõnda toiduhapet. Järgneb tigude keetmine maitsestatud leemes. Seejärel võetakse kahvliga keha kojast välja ja eemaldatakse sisikond, kindlasti koos maksaga. Täielikul puhastamisel kaotab tigu teisigi kehaosi, näiteks pea. Lõpuks, kui teod on valmis, võib neid kasutada erinevate roogade valmistamiseks, konserveerimiseks või külmutamiseks. Serveerimisnõuna kasutatakse sageli looduse enda loomingut, see tähendab teo kere ja söödava lisandi paigutamist puhastatud lubikotta. Tavaliselt on seal teo kaaslaseks kas maitsevõi, hallitusjuust või mingid erinevad maitsetaimed - aniis, küüslauk jne. Tigude serveerimisel on tavamõõtühik kas tosin või pool tosinat. Kraadi võrra luksuslikum roog kui teoliha on nende munad ehk niinimetatud tigude kaaviar, mida süüakse kuumutatult.

Kallis, ent lahja suutäis

Rasva on teolihas ülinapilt, kõigest protsent või isegi vähem. Tunduvalt rohkem leidub valke, mida eri teoliikide söödava osas on 16-24 %.
Hoopis omalaadne lugu on süsivesikutega. Et teod kuuluvad loomariiki, siis peaks nende süsivesikute sisaldus olema suhteliselt väike. Talveks ettevalmistumisel varuvad nad oma kehasse siiski piisavalt glükogeeni. Järelikult sõltub tigude süsivesikute sisaldus nii loomakeste korjeajast kui ka glükogeeni jaotuvusest maksa ja lihaste vahel. Teoliha süsivesikute sisaldus jääb vahemikku 2-7 %.

Üldiselt on teod lahja suutäis. Sajagrammine ports annab sööjale keskmiselt vaid sadakond kilokalorit (80-130 kcal), kusjuures see näit on veel mitmeti petlik. Esiteks, vaevalt on palju neid inimesi, kes arvestatavas koguses teoliha söövad ja sellest toiduenergiat saavad. Teiseks, tigusid serveeritakse tavaliselt erinevate rohkete lisanditega, mille kalorsus ületab mitmekordselt tigude endi energeetilise väärtuse. Vitamiine on tigudes vähe ja et kojakandjaid toorelt ei sööda, kaob neistki enamus kulinaarsel töötlusel.

Mõnevõrra parem on lugu mineraalainete ja mikroelementidega. Taimtoidulise loomana on tigudes rohkelt kaaliumi ja magneesiumi ning suhteliselt vähe naatriumi. Soodne on ka fosfori ja kaltsiumi suhe. Mikroelementidest väärib märkimist kõrge raua, tsingi ja vase sisaldus. Just tsingirohkuse tõttu on limuseid, sealhulgas ka tigusid, sajandite vältel pruugitud meeste potentsi tõstva toiduna. Nii et kunagised kloostrielanike arvamused tigude söömise mõjust ei pea toidubiokeemia taustal paika. Tigude vaseküllus seostub aga neis leiduva hapnikku siduva ja transportiva pigmendiga, mis annab nende kehavedelikele sinaka tooni.

Teod küüslaugu ja Parmesaniga

neljale

Prantsuse köögi hõrgutis, mis maitseb suurepäraselt pika Prantsuse saiaga, millega on hea tigudest eraldunud kastmevedelikku pannilt kokku kraapida. Kasuta võimalusel spetsiaalset tigude küpsetamiseks mõeldud keraamilist teopanni. Viimase puudumisel ajab asja ära ka meresool, kuhu teod ahjus küpsemise ajaks "istutada".

  • 150 g konserveeritud viinamäetigusid
  • 24 tühja teokoda
  • 150 g võid
  • 3 küüslauguküünt
  • 0,5 dl riivsaia
  • 125 g Parmesani
  • peotäis lehtpeterselli
  • soola ja musta pipart
  • meresoola

Sega pehme või, hakitud küüslauguküüned ja riivsai. Lisa kolmandik riivitud Parmesanist ja hakitud lehtpetersell. Sega ühtlaseks ja maitsesta soola ning musta pipraga. Tõsta väikese teelusikaga igasse kotta pisut juustu-riivsaiasegu ning tigu. Kata pealt veelkord juustuseguga. Raputa üle riivitud Parmesaniga. Vala ahjuplaadile kiht meresoola ning aseta sellele kojad, avaus ülespoole, et segu küpsemise ajal välja ei valguks.

Küpseta 200kraadises ahjus 8 minutit, kuni juust on pealt sulanud.

Kasuta võimalusel spetsiaalset tigude küpsetamiseks mõeldud keraamilist teopanni, selle puudumisel aga ajab asja ära ka meresool, kuhu teod "istutada" ahjus küpsemise ajaks.