Glenmorangie – pehme jook karedast allikast
Võrreldes veiniga on viski muidugi raske jook ja selle sihipärane tarvitamine nõuab head tervist. Teisalt on see külmal ajal või siis, kui haige hammas veini ei kannata, siiski väga sobilik. Maitsed on ju suurepärased. Ainuüksi Šoti linnaseviskidest saab väga avara maitsebukettide ja stiilide valiku, kust leiab igaühele midagi - alustades Macallani šerri-magususest, lõpetades Lagavulini ülima suitsususega.
Viskile sobivalt hilissügisesel ajal õnnestus mul käia Northern Highlandi piirkonnas Glenmorangie tehases, mis asub Taini linnas, Invernessist tunni tee jagu põhja poole.
Glenmorangie paistab silma juba ainuüksi seepärast, et just selle tehase viski on Šotimaal kõige populaarsem. Iga šotlane lubab endale jõuluks pudeli Glenmorangiet, kinnitati meile kohapeal. Teine rekord on ülikõrged (üle 5 meetri) pot-still destillatsiooninõud. Kõrge vasest (kõige paremini töödeldav metall!) peenike korsten tagab viskikirjaniku Michael Jacksoni andmeil joogi delikaatsuse ja puuviljasuse, viskiauru raskemad osised kukuvad tagasi ja destilleeritakse uuesti.
Lisaks kahele eelmainitud rekordile rõhutab Glenmorangie viski erakordsust ka eriti kare ja mineraalne vesi Tarlogie allikast. Allikas on aia ja laudteega piiratud sajaruutmeetrine lomp kuskil karjamaa servas, aga vesi selles tundub tõesti puhas. Nagu kohalikud tehnoloogid väitsid, võtab mägedele sadanud vihma jõudmine allikasse aega 150 aastat. Selle ajaga voolab see läbi liiva- ja lubjakivist kaljude ja muutub hästi mineraalseks. (Viski valmistamisel tuleb vett siiski veidi pehmendada.) Teised viskikojad kasutavat pehmet jõevett, mis voolab üle graniidi, mis mineraalid välja roogib.
Glenmorangie linnaste kuivatamiseks palju suitsu ei pruugita, odralinnas aetakse käärima tavalise õllepärmiga ja kui õlu paras, võtab destilleerimisprotsess 6-7 tundi. Tulemuseks on eriti aromaatne viski, mille lõhnas Prantsuse parfüümimeistrid on avastanud 26 eri nüanssi. Stiililt on see puuviljane, kerge, eeterlik, võrreldav minu meelest Highland Parki ja Dahlwhinniega, aga mitte suitsuse Ardbegiga, mille mõrkjaid linnaseid saame kohapeal maitsta.
Mõistagi kujundab maitset oluliselt ka tammevaat, need tulevad Ameerikast Glenmorangiele kuuluvatest Missouri tammemetsadest, olles enne läbinud õilistuse burbooni viski kujul. Tehas asub kohe mere kaldal, nii et 10aastase laagerdumise järel saab Šotimaa vesi lisaks Ameerika tammemahlale veel ka nüansi meretuultelt. Tühjad vaadid seisavad lageda taeva all otse kivisel rannal, laagerduv viski on siiski varju all.
10 aastat laagerdunud Original Glenmorangie on väga hea ja omamoodi klassika, aga moodsale publikule peab viskit järjest põnevamaks ajama. Selleks antakse osale viskist veel paari lisa-aasta jooksul lihv mõne muu vaadiga. Saadud jooki kutsutakse vaadist olenevalt Sherry Cask Finish - Lanata, Port Cask Finish - Quinta Ruba või Sauternes Cask Finish - Nectar d'Or. 25aastane Glenmorangie saab lõpliku lihvi kogunisti Burgundia vaadis.
Mulle kui veinisõbrale on need lisalaagerdusega viskid väga põnevad ning ka Michael Jacksoni viskiteatmik annab neile kõvemaid punkte kui originaalile. Jim Murray 2005. aasta "Viskipiibel" on aga sisse võetud just Originali läbiproovitud klassikalisest headusest, andes sellele 94 punkti, mis tähendab "viski superstaar, mis annab meil kõigile põhjuse elada". Seevastu Burgundia vaat ei veena teda kuidagi. Nii et lõpliku valiku võib igaüks ise teha.
Pärast viskimaitsmist lõppes meie ekskursioon juba pimeduses piktide samba juures. Piktid (see roomlaste pandud nimi tähendab värvitud meest) oli siinne salapärane šotlaste eelne elanikkond, kellest jäänud tähtsaim muistis ongi too Taini lähedal asuv kirjade ja piltidega sammas (tegelikult küll koopia, originaal on muuseumis). Piktid olid tegijad esimesel aastatuhandel, pärast jäid ajaloohämarusse. Tõsi, veel 1990ndail elas ja puhus Tallinnas torupilli šotlane Robbie the Pict, kes pidas ennast just nimelt piktide järeltulijaks ja keeldus Suurbritanniale makse maksmast. Nagu nüüd kuulsin eestlastele õhtumuusikat tegema tulnud Taini torupillimehe käest, on Robbie šotlastele meist mõndagi head rääkinud. Ta olevat elu ja tervise juures, elavat Isla saarel ja sõitvat ringi vana kiirabiautoga.
