04.04.2008, 00:00
Glenmorangie – pehme jook karedast allikast
Kalev Kesküla tutvus šotlaste lemmikviski valmistamisega.
Võrreldes veiniga on viski muidugi raske jook ja selle sihipärane
tarvitamine nõuab head tervist. Teisalt on see külmal ajal
või siis, kui haige hammas veini ei kannata, siiski väga
sobilik.
Maitsed on ju suurepärased. Ainuüksi Šoti
linnaseviskidest saab väga avara maitsebukettide ja stiilide valiku, kust
leiab igaühele midagi – alustades Macallani šerri-magususest,
lõpetades Lagavulini ülima suitsususega.
Viskile
sobivalt hilissügisesel ajal õnnestus mul käia Northern
Highlandi piirkonnas Glenmorangie tehases, mis asub Taini linnas, Invernessist
tunni tee jagu põhja poole. Glenmorangie paistab silma juba
ainuüksi seepärast, et just selle tehase viski on Šotimaal
kõige populaarsem. Iga šotlane lubab endale jõuluks pudeli
Glenmorangiet, kinnitati meile kohapeal. Teine rekord on ülikõrged
(üle 5 meetri) pot-still destillatsiooninõud. Kõrge vasest
(kõige paremini töödeldav metall!) peenike korsten tagab
viskikirjaniku Michael Jacksoni andmeil joogi delikaatsuse ja puuviljasuse,
viskiauru raskemad osised kukuvad tagasi ja destilleeritakse uuesti.
Lisaks kahele eelmainitud rekordile rõhutab Glenmorangie viski
erakordsust ka eriti kare ja mineraalne vesi Tarlogie allikast. Allikas on aia
ja laudteega piiratud sajaruutmeetrine lomp kuskil karjamaa servas, aga vesi
selles tundub tõesti puhas. Nagu kohalikud tehnoloogid väitsid,
võtab mägedele sadanud vihma jõudmine allikasse aega 150
aastat. Selle ajaga voolab see läbi liiva- ja lubjakivist kaljude ja
muutub hästi mineraalseks. (Viski valmistamisel tuleb vett siiski
veidi pehmendada.) Teised viskikojad kasutavat pehmet jõevett, mis
voolab üle graniidi, mis mineraalid välja roogib.
Glenmorangie linnaste kuivatamiseks palju suitsu ei pruugita, odralinnas
aetakse käärima tavalise õllepärmiga ja kui õlu
paras, võtab destilleerimisprotsess 6–7 tundi. Tulemuseks on eriti
aromaatne viski, mille lõhnas Prantsuse parfüümimeistrid on
avastanud 26 eri nüanssi.
Stiililt on see puuviljane, kerge,
eeterlik, võrreldav minu meelest Highland Parki ja Dahlwhinniega, aga
mitte suitsuse Ardbegiga, mille mõrkjaid linnaseid saame kohapeal
maitsta.
Mõistagi kujundab maitset oluliselt ka tammevaat,
need tulevad Ameerikast Glenmorangiele kuuluvatest Missouri
tammemetsadest, olles enne läbinud õilistuse burbooni viski kujul.
Tehas asub kohe mere kaldal, nii et 10aastase laagerdumise järel saab
Šotimaa vesi lisaks Ameerika tammemahlale veel ka nüansi
meretuultelt. Tühjad vaadid seisavad lageda taeva all otse kivisel rannal,
laagerduv viski on siiski varju all.
10 aastat laagerdunud Original
Glenmorangie on väga hea ja omamoodi klassika, aga moodsale publikule peab
viskit järjest põnevamaks ajama. Selleks antakse osale viskist veel
paari lisa-aasta jooksul lihv mõne muu vaadiga. Saadud jooki kutsutakse
vaadist olenevalt Sherry Cask Finish – Lanata, Port Cask Finish –
Quinta Ruba või Sauternes Cask Finish – Nectar d’Or.
25aastane Glenmorangie saab lõpliku lihvi kogunisti Burgundia vaadis.
Mulle kui veinisõbrale on need lisalaagerdusega viskid
väga põnevad ning ka Michael Jacksoni viskiteatmik annab neile
kõvemaid punkte kui originaalile. Jim Murray 2005. aasta
“Viskipiibel” on aga sisse võetud just Originali
läbiproovitud klassikalisest headusest, andes sellele 94 punkti, mis
tähendab “viski superstaar, mis annab meil kõigile
põhjuse elada”. Seevastu Burgundia vaat ei veena teda kuidagi. Nii
et lõpliku valiku võib igaüks ise teha.
Pärast viskimaitsmist
lõppes meie ekskursioon juba pimeduses piktide samba juures. Piktid
(see roomlaste pandud nimi tähendab värvitud meest) oli siinne
salapärane šotlaste eelne elanikkond, kellest jäänud
tähtsaim muistis ongi too Taini lähedal asuv kirjade ja piltidega
sammas (tegelikult küll koopia, originaal on muuseumis). Piktid olid
tegijad esimesel aastatuhandel, pärast jäid ajaloohämarusse.
Tõsi, veel 1990ndail elas ja puhus Tallinnas torupilli šotlane
Robbie the Pict, kes pidas ennast just nimelt piktide järeltulijaks ja
keeldus Suurbritanniale makse maksmast. Nagu nüüd kuulsin eestlastele
õhtumuusikat tegema tulnud Taini torupillimehe käest, on Robbie
šotlastele meist mõndagi head rääkinud. Ta olevat elu
ja tervise juures, elavat Isla saarel ja sõitvat ringi vana
kiirabiautoga.
Glenmorangie Original: Palju magusat puuviljasust, tublisti karamelli, iiriskommi ja isegi münti. Vaata täpsemat kirjeldust Toomas Tiiveli viskiraamatust.
Lasanta: Aroomis iiriskomm, rosinad, pähklid. Maitses mandariin ja münt, vanilje, kookos ja piimašokolaad. Vee lisamisel muutub maitse kuivemaks ja ürdisemaks.
Quinta Ruban: Aroomis sügislehed, tugev vürts ja kreembrülee, ka portveini. Maitses pähklid, tume šokolaad ja karamelliseeritud puuviljad.
Nectar d’Or: Aroom magus ja sidrunine, aimata ka nelki. Maitses sidrun, suurepäraselt vaniljega tasakaalustatud. Sauternes’i veini on täitsa aimata, degusteerijate lemmik.
18aastane on üldmuljelt mineraalne ja kuiv, 25aastane Burgundia vaadis küpsenu on aga väga pehme tekstuuriga viski, mille aroomis leiab nii pohla hapet kui magusat tubakat. Järelmaitse pikk ja tuline. Neid viskisid Eestis saada pole, nagu ka viimset moeröögatust Margaux’ vaadis laagerdatud Glenmorangiet.
Lasanta: Aroomis iiriskomm, rosinad, pähklid. Maitses mandariin ja münt, vanilje, kookos ja piimašokolaad. Vee lisamisel muutub maitse kuivemaks ja ürdisemaks.
Quinta Ruban: Aroomis sügislehed, tugev vürts ja kreembrülee, ka portveini. Maitses pähklid, tume šokolaad ja karamelliseeritud puuviljad.
Nectar d’Or: Aroom magus ja sidrunine, aimata ka nelki. Maitses sidrun, suurepäraselt vaniljega tasakaalustatud. Sauternes’i veini on täitsa aimata, degusteerijate lemmik.
18aastane on üldmuljelt mineraalne ja kuiv, 25aastane Burgundia vaadis küpsenu on aga väga pehme tekstuuriga viski, mille aroomis leiab nii pohla hapet kui magusat tubakat. Järelmaitse pikk ja tuline. Neid viskisid Eestis saada pole, nagu ka viimset moeröögatust Margaux’ vaadis laagerdatud Glenmorangiet.