Swissôtel, Tornimäe 3, Tallinn
Avatud T,
K, N 19.00–00.30
R, L 19.00–1.30
P, E suletud
Punkte
8.5
Swissoteli 30. korruse restoran, 5.
veebruaril lõpuks ometi uksed avanud Horisont, ei õigusta sel
sombusel ja udusel neljapäevaõhtul päriselt oma nime.
Silmapiiri ei paista nimelt kusagilt ja ainult Ühispanga tipp kumab
läbi paksu udu punaselt kuskilt sootuks altpoolt.
Samas on
Horisondis küllalt vaadata ka halva ilmaga. Diskreetne, õrn ja
tundlik sisekujundus Meelis Pressilt on tekitanud hiiglaslike, kuid samas
väga sumedate disainlampide (Moooi), loendamatute väikeste
õliküünalde ning mustade poolläbipaistvate kardinate abil
ruumi, kus kliendid on üksteisest piisavalt eraldatud ja samas siiski
mitte peidus. Sel õhtul, tõsi küll, kliente peaaegu
polegi – teist päeva lahti olevas Horisondis einestab vaid paar
kundet. See seletab ehk ka teenindajaskonna ülevoolavat, slaavilikku ja
kahtlemata südamest tulevat sõbralikkust, mis lõpuks hakkab
veidike väsitama.
On küll väga tore (ja haruldane),
kui ettekandja siiralt naeratab ning vene aktsendiga eesti-inglise segakeeles
soovitusi anda julgeb [“See valge vein väga hästi sobib, from
South Africa,” rekommendeeris pikas pruunis kleidis daam, kuigi valik
langeb hoopis väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega Pinot Grigio (320
krooni) kasuks], kuid veidi küsitavam on ehk see, kas vana kooli
maneeridega kelner (valge rätt üle käe) ikka peab suisa iga
paari minuti järel posti tagant välja hüppama ja vaevu
tühjenema hakanud klaasi vulinal jälle täis valama. Või
kas ettekandja ikka peab tingimata – alati küll vabandades ja naeru
täis näoga, kuid korduvalt – sööjate vestlust
katkestama, et soovitada nüüd näiteks eriti oivalist
“massika-basiilika tarti” – eestlasi ehmatab veidi selline
intensiivsus. Õhtu sõbralikkustipp saavutati ilmselt siis, kui
kelneritar pärast pearoogade serveerimist sööjatele selja tagant
veel kord juurde hiilis, et neile “head isu!” hüüatada.
Jah, tõepoolest, küll ei tee küllale kunagi liiga –
või ehk ikka teeb?
Üheks pearoaks valitud puravikurisoto
sparglitagliatelle ja punase veini siirupiga (210) oleks ehk paremini saanud
hakkama ilma selle intensiivse apelsiniaktsendita, mis kõikus magusa
sukaadi ja kõrbemise vahel. Tillis pošeeritud lõhe valge
balsamico tõmmise, pehme ürdirisoto ja mini-laimi confit’iga
(280) oli traditsioonilisem maitsekooslus ja nägi ka piisavalt efektne
välja – valgel pehmel risotol puhkavat paksu roosat
lõhetükki kattis tumeroheline vaap. Suisa ülihea oli
380kroonine põdrafilee (kelneritari soovitus oli vältida
täielikku läbiküpsetamist, ja tal oli õigus) rohelise
õuna kompoti, punase õuna tortellini ja millegagi, mida
menüü tituleeris peekoniks, kuigi tegelikult sulas keelel foie gras.
Jah, Horisondi üks võlusid on see sume, lausa
hämar valgus – alati pole täpselt näha, mis taldrikul on,
kuid maitseb see siiski üldjuhul väga hästi.
Erilist
esiletõstmist väärivad eelroad ja supid. Hea oli juba
majapoolne soojenduseks serveeritud hirvelihatartari-viiluke (karge, külm,
laanemaitseline) pähklileiva, Prantsuse või ja baklažaanikastmega,
kuid üks ametlikest eelroogadest – pardi confit tomati, pipra, pehme
muna ja jalopeño crème fraîche’iga (250) –
osutus selleks haruldaseks intensiivseks maitseplahvatuseks, mis on
ühekorraga metsik, magus ja palju
lubav nagu kerge tuulepuhang mõnes Kagu-Aasia riigis.
Karamellistatud sibulasupp tillukeste verivorstikroketite ja õhukeste
sinihallitusjuustu leivakestega (130) – kõik serveeritud eraldi
anumaist – pälvis õhtu visuaalselt efektseima roa tiitli,
kuigi kohe söömiseks oli see punane ja vürtsikas leem
serveerimishetkel ehk veel mõned kraadid liiga kuum.
Üsna suur kausitäis trühvliaroomiga valge oa
cappuccino’t (150) tundus seevastu pehme, leebe ja kosutav otsekui ema
pai, sobides ideaalseks lohutustoiduks keset karmi ja pimedat Eesti talve.
Magustoiduks soovitatud maasika-basiilikutort oliiviõli
jäätise ja laagerdatud vanilje-balsamico’ga (130.-) oli julge
maitsekooslus, millest ehk parim osa oli hallikasroheline läikiv
jäätisekuul, sest pisut toored maasikatükid ei olnud päris
piisavaks partneriks koogipõhja tugevale küpsisemekile. Suisa
vaimustusoige tõi keelele aga soe šokolaadi-molleaux
mustikate ja metsmaasikasorbetiga (130), suutes olla ühtaegu soolakas ja
magus, pealt krõbe ja seest tume-tumedalt sulašokolaadine. Jah,
Horisondi välismaalastest kokad – ettekandja sõnul
“Saksamaalt ja from Britain” – teevad tõesti head
tööd.
Kiita tuleb ka väga mõnusat baari (kus
Martini maksab 135 krooni ning hinnakirjas tipus istub 9990kroonine pudel
legendaarset Cristalit) ning otsust teha elegantne, musta
nahkmööbliga sisustatud sigariruum neile, kes väärtustavad
tubakatooteid. Horisont on koht hedonistile, väljendugu see siis luksuse-
või joogijanus, hea söögi või disainiarmastuses.
See öeldud, tuleb nentida, et disain on osaliselt ka Horisondi
puudus. Šiki WC imeline kraanikauss ei osutunud järeleproovimisel
näiteks kasutatavaks – kobades käega nende salapäraste
varjatud avauste järgi, kust peaks välja purskuma seepi, kuuma vett
ja kuivatavat õhku, puutub pea igal 175 cmst pikemal inimesel üsna
paratamatult vastu peeglit.
Ebapraktiline on ka valitud
lauahõbe, sest suure elavhõbedatilgaga sarnanev lusikas oli suisa
ebamugav – et sellest suppi kätte saada, tuli ajada suu lahti
otsekui Joonast neelaval valaskalal, lusikas siis suhu manööverdada
ja seal ümber oma telje pöörata.
Ühel
päeval, kui aeg oma liivapaberiga Horisondi pisipuudused maha on
lihvinud, lähen ma sinna kindlasti jälle.