Millal sa kokkama hakkasid?
Lapsepõlves veetsin kõik suved Hiiumaal
vanaema-vanaisa juures. Selline
ehtne maaelu – kõik kasvatati
oma aias, vanaema tegi puupliidil
süüa, vanaisa suitsutas kala.
Rohimine mulle ei meeldinud,
aga peenralt esimest porgandit võtta
oli hea küll. Sain pisut pahandada,
miks ma kõik järjest võtsin, sest üle
ühe võttes oleksin samal ajal harvendanud,
aga väike laps ei saa ju
sellest aru.
Selleks et mul tegevust oleks
ja „laps ei jonniks”, pani vanaema
mind köögis tööle. Andis samad
koostisained kätte, nii et pidin tema
tegemist kopeerima. Eks esimesed
koogid ebaõnnestusid, aga sellest
polnud midagi: vanaema pani
ahju kõik, mis tegin, ning kanad või
sead tundsid minu katsetustest rõõmu.
Mäletan, et esimene õnnestumine
oli kaerahelbeküpsised. Olin siis
viieaastane.
Mulle meeldisid igasugused protsessid
ja tahtsin alati juures olla, kui
mahla valmistati või kui vanaisa kala
puhastas ja suitsuahjus sinki küpsetas.
Sellest ajast peale on mul söögitegemine
meeldinud. 10. eluaastast
alates hakkasin koolist tulles endale
ise süüa tegema. Olin selline eksperimenteerija,
valmistasin roa sellest,
mida kapis leidus, ilma retseptita.

Su poeg on kuuene ja kokkamises
üsna osav. Kas sina olid selles vanuses
andekam kui tema?

Julgen öelda, et ei. Tänapäeval on
võimalused teised. Mind ei viinud
ema ja isa kolmeaastasena Michelini
tärni restorani. Arvan, et mu poiss
teab rohkem tooraineid kui mõni
viiekümnendates pereema.

Kuidas sinust kokk sai?
Ema viis käekõrval kooli. Nii see
tõesti oli, ilma naljata. Mul oli keskmine
hinne poisi kohta üsna hea
ning arvasin, et lähen pärast põhikooli
sama kooli 10. klassi. Ema aga
rääkis mu ümber: kui lähed kutsekooli,
saad täpselt samasuguse lõputunnistuste
nagu teised, aga lisaks
ameti. Kui sinust ei saagi kokka, oskad
vähemalt süüa teha. Kui läksin
kokakooli sisseastumiskatsetele ja
nägin seal palju toredaid tüdrukuid,
tundus see väga põnev ja otsus oli
tehtud.

Milline oli su esimene kokatöö?
Suve esimene praktika oli koolisööklas,
aga see mulle ei meeldinud.
Pakkusin end abitööliseks
Olümpia hotelli. Esimesel päeval
anti mulle ette 30 kilo kurki ja paluti
tükeldama hakata. Aega oli
neli tundi. Siis vaadati töö üle ning
avastati, et mõni viil on paksem –
need tuli ükshaaval välja sortida.
Pärast selgus, et tegelikult tükeldasid
nad kurki masinaga, aga niimoodi
töötlesid praktikanti ja vaatasid,
kas temas on ikka tahtmist.
Mulle tundus, et praktikandina
õpin palju rohkem, näiteks esimese
kursuse lõpus oskasin hakkimistehnikaid
ainult mina, ning otsustasin
ka kooli kõrvalt tööle minna.
Kirjutasin kokku olematu CV, tegin
ema soovituskirjast ja mingitest
koolipaberitest koopiad ning
hakkasin telefoniraamatust leitud
aadresside järgi söögikohti läbi käima
ja ennast tööle pakkuma. Endal
vanust kõigest 15 aastat. Tahtsin
pääseda ikka peenesse restorani
– Gloriasse ja Palace’i, aga sinna
mind loomulikult ei võetud. Lõpuks
sain abitööliseks ühte Viru tänava
pubisse.
Sealt alates töötasin kõikidel
suvedel, koolivaheaegadel ja praktika
ajal, kolmandal kursusel kooli
kõrvalt. Ühesõnaga, enne kooli lõppu
olin juba praktikaga kokk.
Lõputööst ma pääsesin. Kui
oled ära võitnud kooli kokakonkursi
ja kondiitrivõistluse, ei pea lõputööd
kirjutama. Kuna ma eriline
kirjamees ei ole, tundus see ahvatleva
võimalusena.

Kes on su koka-eeskuju?
Minu eeskujuks on lapsepõlves telesaadetes
figureerinud kokad Jazz
ja Imre Kose. Nad tegid hästi süüa,
rääkisid kõrvale vahvat juttu, ja see
meeldis mulle. Hiljem, kui nägin ka
välismaiseid kokasaateid, siis Eesti
omi enam ei vaadanud.
Kas sealt tuligi mõte oma kokasaade
ja -klubi teha?

Võib-olla ainult kaudselt. Eesti kokasaateid
vaatasin pilguga, kuidas
saaks neid rohkem Gordon Ramsay
või Jamie Oliveri moodi teha. Minu
saade sai alguse kokaklubist.
Minu jaoks pole söök olnud
kunagi kütus. Söömine on midagi
enamat, üks naudinguid. Mõni
saab naudingu kunstisaalis, mina
süües või süüa tehes. Ükskord kutsus
mind sõber enda juurde süüa
tegema. Ma ei saa nii, et teen küll
süüa, aga midagi juurde ei räägi.
See meeldis teistele ja mind kutsuti
järgmisse kohta. See oli kümme
aastat tagasi.
Tabasin ära, et puudus on sellisest
asjast, et profikokad tulevad
köögist välja ja õpetavad kodukokkasid.
Alustasin sõprade juures söögi
tegemisega ning kuus aastat tagasi
noppis mind üles Oma Maitse
– asusime koostööle. Sealt edasi
areneski „Heimari kokaklubi”. Lisaks
Oma Maitse kokaklubile korraldan
kursuseid firmadele ja üksikisikutele.
Enne "Heimari kokaklubi" oli
mul saade "Heimari köök". Kunagi
kutsuti casting’ule, et ühte osa filmida,
aga ju vaadati, et selline lahe
jutukas mees, kes oskab süüa ka
teha – nii ma saate endale saingi.

Kuidas sulle tundub kodukokkade
tase?

Tase kõigub seinast seina. Mõnikord
on nii, et vaatan õudusega, kas sellest
„rikutud” toorainest saab üldse
midagi söögikõlblikku teha, aga
selliseid juhtumeid on üha vähem.
Minu kursustel ei käi ainult algajad,
mõned võtavad lihtsalt minu nipid
ja retseptid ning jagavad õpitu oma
blogis või kodusel kokakursusel teistele.

Mida teeksid siis, kui sa poleks
kokk?

Arvan, et oleksin müügimees.

Müügimees? Mis alal?
Ikka toidu valdkonnas. Olen aru
saanud, et minus on peidus müügimees.
Näiteks läksin aastaid tagasi
Peipsi äärde endale ja restorani tarbeks
sibulaid ostma. Sain seal hästi
kaubale, aga talunik kurtis, et tal on
200 kilo sibulaid üle. Mõtlesin, mis
siis ikka, võtan need ka ära. Koju jõudes
oli terve esik sibulaid täis. Panin
FBsse kuulutuse, et müüa Peipsi sibulaid,
hästi head, ise kasutan ka.
Uskumatu, aga nädalaga oli kõik otsas.
Sarnaselt olen aidanud kalurit ja
mesinikku.

Oled väikest viisi ka veiniärimees?
See on minu hobi, millest kasvas välja
pisike äri. Otsustasin endale veinikappi
korralikud veinid soetada. Viisin
end asjaga kurssi ja avastasin, et
oksjonitel müüakse veine väga erinevate
hindadega. Tegin siis veidike
uurimist ja müüsin mõned kallid veinid
vaheltkasuga maha. Tundus lihtne
viis enda hobi tulusamaks teha ja
nüüd ma neid kalleid veine pisut vahendan.

Kas oled ka rohenäpp?
Ei ole, aga õnneks on mul sugulased
ja tuttavad, kes minu jaoks köögivilju
kasvatavad ja marju korjavad.
Austan nende tööd väga. Põhimõtteliselt
on mul endal ka aiatööd selged,
sest kõik oma lapsepõlvesuved
veetsin maal vanaema-vanaisa juures.
Linnas mul peenraid pole ja kaugemale
sõiduks ei jagu aega.

Aeda sul pole, aga väliköök ikka
on?

Ega kokk vist teisiti saakski. Väliköögiks
seda Kalamaja terrassi päris nimetada
ei või, aga jah, mul on lauad,
toolid ja grill. Mööbel on valmistatud
vaid taaskasutusmaterjalist.
Plastlaua ja -toolide puhul on kasutatud
pudelitest saadud plasti, pehme
mööbel on tehtud euroalustele.

Kas sul on mõni hobi, mis pole kokandusega
seotud?

Eks neid vähe ole, aga praegu teen
tihti sporti.

Kas olid varem spordipoiss?
Jah, lapsena tegelesin profitasemel
ujumisega, tunde andis Indrek Sei.
Kahjuks kukkusin õnnetult hüppetornist
ning vigastuse tõttu tuli treeningutes
vahe sisse. Nii see ujujakarjäär
lõppes. 20 aastat ei teinud peaaegu
midagi, välja arvatud mõned
tunnid jõusaali. Minu senine sportlik
harrastus oli motosport, aga selles
on füüsilist koormust vähe. Nahkkostüümis
küll higistad, aga sellest
ei piisa.

Mis ajendas nüüd spordiga tegelema
hakkama? Kas kokana on lisakilod
kerged tulema?

Lugesin ühte artiklit, kus kokk oli
ära mõõtnud koguse, mida ta päeva
jooksul maitsemisega sisse sööb. See
oli 15-liitrise ämbri jagu. See on kohutav
kogus n-ö ei millestki.
Eks need lisakilod ole üks põhjus.
Rohkem teen seda hea enesetunde
jaoks. Olen kaalulangetamist ette
võtnud varemgi. Kaalu oskan kiirelt
alla saada ja seda ka hoida, aga kuidas
teha nii, et enesetunne jääks püsima
– et poleks raske olla ja et energiat
jaguks? Kaalusin kunagi (pärast
eelmist dieeti) 90 kilo, tunne oli uskumatult
kerge ja jõudu palju. Tahan
seda uuesti tunda.

Treener Peeter Karask määras sulle
toitumiskava. Kas toitud selle järgi?

Ei, mulle meeldib süüa. Olen pidanud
igasuguseid dieete ja kaal läks
kolinal alla, aga tüdinesin neist kõigist.
Ühel hetkel tundsin headest
asjadest puudust ja loobusin. Sel-
le tagajärjel
tekkis jojo-efekt. Nüüd
üritan leida toitumise, mida suudan
pidada. Enda jaoks tuleb leida menüü,
mida suudad 20 aastat järgida.
Kui sööd idusid ja jätad roogadest
kastmed välja, siis mõtle, kas
oled võimeline sedasi toituma pikka
aega.

Kuidas on võimalik gurmaanil dieeti
pidada?

Üritan leida kõikide dieetide vahel
kuldse kesktee. Olen aru saanud, et
kui sööksin korrapäraselt ja mõistlikke
portsjoneid, oleksin normaalkaalus.
Nüüd üritangi süüa vaheldusrikkalt
ja pidada kinni kellaaegadest
– et ei tekiks üksluisust, luban
ühel päeva nädalas endale dieedist
kõrvalekallet.
Mulle ei meeldi süüa hommikuti:
näiteks kaaluda kaks supilusikat
kaerahelbeid
ning segada need
spordipulbriga.
See mulle tõesti ei
sobi. Üritan mõelda, mida saama
pean – proteiine, valke, süsivesikuid.
Olen hakanud tegema oma retsepti
järgi jooke, kuhu lisan makapulbrit,
kanepiseemneid, õli. Kihutan kokteili
sisse, saan energialaksu ja vitamiinimöllu
kätte ning sellest mulle täiskõhutundeks
piisab.

Maailma tuntud kokad Gordon
Ramsay, Joe Bastianich ja Graham
Elliot on kõik üksteise järel ja/või
eeskujul kaalu langetanud ning maratone
ja triatlone läbinud. Kas said
tõuke neilt?

Ei. Ma isegi ei tea, et neil minuga
sarnased eesmärgid olid. Mul ei ole
eeskuju, olen üksiküritaja. Ärgitajateks
on sõbrad, kes mind sportima
kaasa kutsuvad – kes rattasõidule,
kes jõusaali.

Miks on eesmärgiks just triatlon?
Ujumine ja rattasõit on mõistetav,
aga jooks?

Mulle ei meeldi seada lihtsaid eesmärke.
Kui eesmärk lihtsalt kätte tuleb,
pole see õige eesmärk. Triatlon
on 50 : 50 kahtlane. Mingit tulemust
ma tegema ei lähe. Eesmärk on läbi
teha, lõpus kasvõi jalutan.

Milline su treeningunädal välja
näeb? Milline on koormus?

Iga päev teen midagi – ujumine, ratas,
jõusaal või jooksmine. Üks päev
nädalas on puhkepäev. Trenni teen
pulsikella järgi. Treener määras mulle
vahemiku, kus pulss peab püsima,
ja püüan seda järgida. Alati see
ei õnnestu.
Ujumine meeldib kõige rohkem.
Ostsin ka veekindla pulsikella ja ujudes
on treeneri etteöeldud pulsis kõige
lihtsam püsida. Esimene kord ujusin
500 meetrit, siis suurendasin distantsi
700 meetrini ja nõnda edasi
kuni 4000 meetrini. Nüüd on tavaline
ujumistrenn 2000 meetrit.
Eelmisel kevadel ostsin hea
maastikuratta. Algul sõitsin 3–5kilomeetriseid
ringe, siis kümneseid.
Kõige pikem ots oli 100 kilomeetrit.
Rattaga sõites läheb mu pulss liiga
kõrgeks. Nüüd olen maanteeratta
omanik – sellega on pikki otsi lihtsam
sõita.
Jooksmisega alustasin loomulikult
mulle kohaselt varustuse ostmisest.
Läksin vaatama jooksutosse,
aga väljusin poest nii suve- kui
talvevarustusega. Siis tuli neidki kasutama
hakata. Alguses oli minu
piiriks 1,5 kilomeetrit, nüüd suudan
ära joosta 12 kilomeetrit.

Räägi taastumisest infrapunasaunas.
Olen avastanud enda jaoks hea
lõõgastava meetodi ehk 30minutise
treeningujärgse tukkumise
infrapunasaunas.
Pekk sulab ja ajule
mõjub samuti kui väikene restart.
Saunast väljudes on tunne, nagu
oleks uuesti sündinud. Möödunud
aastal oli vahel nii, et trenni ei jõudnudki,
aga saunast käisin ikka läbi.
See viib mürgid välja ja on seetõttu
vägagi kasulik, siiski mitte üle 2–3
korra nädalas.

Sinu blogipostitustest oli aru saada,
et vahepeal läksid sportimisega
liiale?

Märtsis oli hetk, kus käisin arsti juures.
Avastati, et mul on südamerütmihäired.
Vaatasin oma treeningukoormuse
üle – kokku tuli 20 tundi
nädalas ja seda oli tibake palju. Pärast
võtsin asja rahulikumalt.

Mis nüüd sinu eesmärkidest saab?
Eesmärgid ei kao kuhugi. Kõik sai liiga
suurelt ette võetud. Treenin nüüd
rohkem mõistusega, sest süda nalja
ei mõista – seda ei saa nagu varuosa
välja vahetada.


Vanus: 32
Amet: hotellide Schlössle ja St Petersburg restoranide peakokk
Hobid: mootorratas (ringrada), jalgrattasport, reisimine, gurmee, austrite avamine
Pere: vabaabielu, kolm poega (12 a, 6 a, 2 k)

Miniportree
Lemmikjook?
Kõige rohkem oma elu jooksul olen joonud piima. Mulle meeldib see tõesti, teen piima kvaliteedil
hästi vahet. Täiskasvanuna on minust saanud ka veinisõber.
Lemmiksöök?
Ahjukartulid isesoolatud peekoniga. 
Mida viimati lugesid?
Steve Jobsi elulugu.
Esimene teenitud raha?
12aastaselt niitsin põllult vikatiga nõgeseid, kuivatasin ära ja viisin apteeki. Teenisin 20 krooni.
Saadud raha eest ostsin koolikoti, Sprite’i, nätsu ja muud magusat.
Viimane ost?
Just enne intervjuud tegin 56 000eurose ülekande. Ostsin naisele uue auto.


Heimar otsustas 2013. aasta lõpul keerata oma elus uue põneva lehekülje

ning hakata aktiivselt sportima ja toitumist jälgima sooviga kaotada poole

aastaga vähemalt 25 kilogrammi.

Heimari seatud eesmärgid:

kaotada poole aastaga vähemalt

25 kg (120 > 95)

hetkel kaal 107 kg

ujuda ühe kuu jooksul 30 km

tehtud 15. jaanuar – 15. veebruar

joosta 10 km alla ühe tunni

tehtud Amsterdamis 23. veebruaril

läbida rattaga 150 km distants vähem kui viie tunniga

(juuni 2014) ostsin maanteeratta – siis on lihtsam lubadust täita

osaleda ühel maastikurattamaratonil

(juuli 2014)

läbida Trismile 111

(august 2014) ujumise (1 km) ja rattasõiduga (100 km) saaks juba hakkama, jooks (10 km) vajab veel harjutamist, eriti viimaseks distantsiks


Heimari treener on Peeter Karask. Täpsemalt saate Heimari treeningute ja toitumisega kursis olla tema blogis: heimarkuuskler.wordpress.com. Seal räägib Heimar oma igapäevastest treeningutest, toitumisest ja elust. Samuti leiavad lugejad lehelt Heimarile spetsiaalselt koostatud toitumiskava

ja treeninguplaani.