21.11.2008, 00:00
Hine – midagi kuninglikele kõridele
Eestis on juba mõnda aega müügil Inglise kuningakoja “ametlik” konjak Hine. Kalev Kesküla käis Jarnacis selle eripära uurimas.
See oli 1791. aastal kui noor Thomas Hine tuli Inglismaalt Dorsetist
Prantsusmaale ja sattus väikesesse Jarnaci linna, mis on Cognaci
kõrval tähtsuselt teine konjaki-kodu. Et linnake asub
kümmekond kiomeetrit Cognacist ülesvoolu (ikka parimas, Grande
Champagne’i piirkonnas), viskab vanaperemees Bernard Hine nalja, et oma
konjakidestillatsiooni ülejäägi saadavad nad allavoolu
suurematele naabritele. Suurtest konjakimajadest asub siin Courvoisier,
suuruselt kolmas. Ses kaunis linnakeses leidis Thomas Hine üles Delamaini
konjakifirma peretütre ja abiellus konjakimajaga, mille ta 1817 üle
võttis. Aastast 1821 kannab firma Thomas Hine’i nime. Tänagi
võtab Charente’i kaldapealsel, “just enne Prantsuse
revolutsiooni valmis saanud majas”, külalisi vastu perekonna
esindaja, vaimukas ja vilgas vanaperemees Bernard Hine.
Aga ega
Delamaingi pole kuhugi kadunud, see kuiv ja hõrk konjak valmib
kõrvalmajas.
Tunnistan, et mõiste early landed oli
mulle siiani tundmatu. Tegu on Hine’i konjakitega, mis on laagerdunud
Inglismaal Bristolis. Kuna Jarnacis on keldrid kas maa peal või lihtsalt
maja all (seal võib neid ohustada üle kallaste tõusev
jõgi), võib temperatuur neis olla aasta jooksul 6–22
kraadi. Tulemuseks on üsna kiiresti küpsev, pika laagerduse korral
jõuline ja tammemagus konjak. Hoopis teine karakter kujuneb Bristoli 95%
õhuniiskusega ja kõigest 8–12 kraadi vahel kõikuva
temperatuuriga keldris, kus küpsemine aeglane ja aurumine, “inglite
osa” hoopis väike. Esimesel hetkel tundub early landed konjak mulle
mõrkjas, terav ja võõras – sama Jarnacis
küpsenud aastakäik on hoopis pehmem. Aga juba kolmanda maitsmise
järel hakkan ka Bristoli oma nõtkest veinisest hingeelust aru
saama. Bernard Hine kinnitab, et talle meeldib early landed rohkem –
meenutab ehedamalt, et konjak on veinist tehtud.
Bristolis
laagerdatakse (juba alates 19. sajandist) ainult aastakäigukonjakeid ja
just nende alal on Hine teerajaja ja nimekaim valmistaja. Musjöö
Hine’i sõnul on aastakäigukonjaki komponeerimine väga
keeruline, sest tuleb piirduda vaid ühe aasta destillaatidega.
Tõsi, saab segada eri põllusiilude toodangut.
Hine’i konjakimajal on 120 hektarit Grande Champagne’is, ning
aastakäigukonjakid valmivad mõistagi ainult tolle parima piirkonna
marjadest. Heale pinnasele peab lisanduma oskuslik veinivalmistus, mistarvis on
Hine’il otse põldude vahel oma veinikoda. Destillatsiooni firma
ise ei toimeta. “Kui teed hea veini ja seletad destilleerijale, mida sa
täpselt tahad, võib tulemuses kindel olla,” seletas
Hine’i keldrimeister Eric Forget. “Kasutame ainult Ugni
Blanci.” Tema hinnangul on Hine’i stiil feminiinne.
Aastast 1962 on Hine’i konjakitel kuninganna Elizabethi ametlik
garantii, et just Hine on Buckinghami palee asukatele sobilik jook. Kui konjak
on Bristolis piisavalt laagerdunud, saadetakse näidis Bernard
Hine’ile, et ta otsustaks, kas see on kuninglikele kõridele
küllalt hea. Paar korda paljude aastate jooksul on Bernardil tulnud ka
eitavalt vastata – pole veel valmis.
Mis puudutab
tänapäevaseid prantslaste konjakipruukimise harjumusi, siis need on
üllatavad: konjakit juuakse eeskätt aperitiivina ja koos Ginger
ale’i või toonikuga. Head kallist Hine’i VSOPd! Vajadus
kainelt autot juhtida on digestiivide pruukimist oluliselt vähendanud. Ja
professionaalset degustatsiooni toimetati ainult ninaga. Konjakit joovat
degustatsioonil ainult barbaarsed skandinaavlased. Mina ennast sellest jutust
eksitada ei lasknud, vaid maitsesin kõik lauale pandud konjakiimed ikka &
auml;ra. Ega ma siis palja lõhna p&
auml;rast nii pikka reisi ette võtnud. Mulje? – Hine’il on
kõik hea peale hinna, aga mis teha, kui Buckinghami palee kipub konjakit
käest ära jooma.
Minu meelest on Hine’i eripära
oskus valmistada üsna kuiva ja nõtket, aga samas ometi
maitseküllast konjakit. Pakkuda naudingut vilunud konjakisõbrale.
Eestis müügil olevad Hine’i konjakid
Rare VSOP – 70–75% Grande Champagne’ist, ülejäänu Petite Champagne’ist. Hine’i “rahvakonjak”. Aroom puuviljane. Stiililt mahlakas ja lilleline, üsna pehme tekstuuriga, selles jasmiini ja mandlit. Nauditav ilma limonaadiga segamata.
Antique XO – Hine’i lipulaev. Aroomis piprane tammevanilje, veidi nahka ja tubakat. Maitse on hõrk, üsna kerge, aga pikk ja tuline, ninasse tõusevad apteegilõhnad (nelk ja nuuskpiiritus).
Cigar Reserve – Hine’i jõuliseim konjak, aroomis tubakat ja karamelli, maitse täidlane, külluslik, tekstuur pehme, liköörjas, tunda veini puud ja nelki.
Vintage 1957 – pigem naiselik konjak, siiani marjane.
Vintage 1975 – pigem mehelik konjak, vürtsikas ja võimas.
Rare VSOP – 70–75% Grande Champagne’ist, ülejäänu Petite Champagne’ist. Hine’i “rahvakonjak”. Aroom puuviljane. Stiililt mahlakas ja lilleline, üsna pehme tekstuuriga, selles jasmiini ja mandlit. Nauditav ilma limonaadiga segamata.
Antique XO – Hine’i lipulaev. Aroomis piprane tammevanilje, veidi nahka ja tubakat. Maitse on hõrk, üsna kerge, aga pikk ja tuline, ninasse tõusevad apteegilõhnad (nelk ja nuuskpiiritus).
Cigar Reserve – Hine’i jõuliseim konjak, aroomis tubakat ja karamelli, maitse täidlane, külluslik, tekstuur pehme, liköörjas, tunda veini puud ja nelki.
Vintage 1957 – pigem naiselik konjak, siiani marjane.
Vintage 1975 – pigem mehelik konjak, vürtsikas ja võimas.
Ma võtaks püstoli ja laseks…
“Ma võtaks püstoli ja laseks, kui näen inimesi, kes joovad Antique’i kokakoolaga,” hüüab Bernard Hine. “Samal ajal pole mõtet konjakit pjedestaalile tõsta ja teda kummardada.
VSOPd võib vabalt segada. Tuleb lihtsalt teada, mis milleks on. Viimastel aastakümnetel on konjakite keskmine tase palju paremaks läinud, enam ei valmistata konjakit põlve otsas, õppinud mehed on asja juures.
Meie oleme tugevad aastakäigukonjakite tegemisel. Iga aastakäigu konjak on erinev, see võib meeldida või mitte meeldida. Tähtis on olla järjekindel ja hoida oma stiili. Halb on see, kui väikesed majad nagu meie katsuvad käituda nagu suured, paisata turule odavat konjakit. Suurte majade kõrval oleme me väike nagu laps, aga hea laps!”
“Ma võtaks püstoli ja laseks, kui näen inimesi, kes joovad Antique’i kokakoolaga,” hüüab Bernard Hine. “Samal ajal pole mõtet konjakit pjedestaalile tõsta ja teda kummardada.
VSOPd võib vabalt segada. Tuleb lihtsalt teada, mis milleks on. Viimastel aastakümnetel on konjakite keskmine tase palju paremaks läinud, enam ei valmistata konjakit põlve otsas, õppinud mehed on asja juures.
Meie oleme tugevad aastakäigukonjakite tegemisel. Iga aastakäigu konjak on erinev, see võib meeldida või mitte meeldida. Tähtis on olla järjekindel ja hoida oma stiili. Halb on see, kui väikesed majad nagu meie katsuvad käituda nagu suured, paisata turule odavat konjakit. Suurte majade kõrval oleme me väike nagu laps, aga hea laps!”