Aga ega Delamaingi pole kuhugi kadunud, see kuiv ja hõrk konjak valmib kõrvalmajas.


Tunnistan, et mõiste early landed oli mulle siiani tundmatu. Tegu on Hine’i konjakitega, mis on laagerdunud Inglismaal Bristolis. Kuna Jarnacis on keldrid kas maa peal või lihtsalt maja all (seal võib neid ohustada üle kallaste tõusev jõgi), võib temperatuur neis olla aasta jooksul 6–22 kraadi. Tulemuseks on üsna kiiresti küpsev, pika laagerduse korral jõuline ja tammemagus konjak. Hoopis teine karakter kujuneb Bristoli 95% õhuniiskusega ja kõigest 8–12 kraadi vahel kõikuva temperatuuriga keldris, kus küpsemine aeglane ja aurumine, “inglite osa” hoopis väike. Esimesel hetkel tundub early landed konjak mulle mõrkjas, terav ja võõras – sama Jarnacis küpsenud aastakäik on hoopis pehmem. Aga juba kolmanda maitsmise järel hakkan ka Bristoli oma nõtkest veinisest hingeelust aru saama. Bernard Hine kinnitab, et talle meeldib early landed rohkem – meenutab ehedamalt, et konjak on veinist tehtud.


Bristolis laagerdatakse (juba alates 19. sajandist) ainult aastakäigukonjakeid ja just nende alal on Hine teerajaja ja nimekaim valmistaja. Musjöö Hine’i sõnul on aastakäigukonjaki komponeerimine väga keeruline, sest tuleb piirduda vaid ühe aasta destillaatidega. Tõsi, saab segada eri põllusiilude toodangut.


Hine’i konjakimajal on 120 hektarit Grande Champagne’is, ning aastakäigukonjakid valmivad mõistagi ainult tolle parima piirkonna marjadest. Heale pinnasele peab lisanduma oskuslik veinivalmistus, mistarvis on Hine’il otse põldude vahel oma veinikoda. Destillatsiooni firma ise ei toimeta. “Kui teed hea veini ja seletad destilleerijale, mida sa täpselt tahad, võib tulemuses kindel olla,” seletas Hine’i keldrimeister Eric Forget. “Kasutame ainult Ugni Blanci.” Tema hinnangul on Hine’i stiil feminiinne.


Aastast 1962 on Hine’i konjakitel kuninganna Elizabethi ametlik garantii, et just Hine on Buckinghami palee asukatele sobilik jook. Kui konjak on Bristolis piisavalt laagerdunud, saadetakse näidis Bernard Hine’ile, et ta otsustaks, kas see on kuninglikele kõridele küllalt hea. Paar korda paljude aastate jooksul on Bernardil tulnud ka eitavalt vastata – pole veel valmis.


Mis puudutab tänapäevaseid prantslaste konjakipruukimise harjumusi, siis need on üllatavad: konjakit juuakse eeskätt aperitiivina ja koos Ginger ale’i või toonikuga. Head kallist Hine’i VSOPd! Vajadus kainelt autot juhtida on digestiivide pruukimist oluliselt vähendanud. Ja professionaalset degustatsiooni toimetati ainult ninaga. Konjakit joovat degustatsioonil ainult barbaarsed skandinaavlased. Mina ennast sellest jutust eksitada ei lasknud, vaid maitsesin kõik lauale pandud konjakiimed ikka & auml;ra. Ega ma siis palja lõhna p& auml;rast nii pikka reisi ette võtnud. Mulje? – Hine’il on kõik hea peale hinna, aga mis teha, kui Buckinghami palee kipub konjakit käest ära jooma.


Minu meelest on Hine’i eripära oskus valmistada üsna kuiva ja nõtket, aga samas ometi maitseküllast konjakit. Pakkuda naudingut vilunud konjakisõbrale.
Eestis müügil olevad Hine’i konjakid

Rare VSOP – 70–75% Grande Champagne’ist, ülejäänu Petite Champagne’ist. Hine’i “rahvakonjak”. Aroom puuviljane. Stiililt mahlakas ja lilleline, üsna pehme tekstuuriga, selles jasmiini ja mandlit. Nauditav ilma limonaadiga segamata.

Antique XO – Hine’i  lipulaev. Aroomis piprane tammevanilje, veidi nahka ja tubakat. Maitse on hõrk, üsna kerge, aga pikk ja tuline, ninasse tõusevad apteegilõhnad (nelk ja nuuskpiiritus).

Cigar Reserve – Hine’i jõuliseim konjak, aroomis tubakat ja karamelli, maitse täidlane, külluslik, tekstuur pehme, liköörjas, tunda veini puud ja nelki.

Vintage 1957 – pigem naiselik konjak, siiani marjane.

Vintage 1975 – pigem mehelik konjak, vürtsikas ja võimas.
Ma võtaks püstoli ja laseks…

“Ma võtaks püstoli ja laseks, kui näen inimesi, kes joovad Antique’i kokakoolaga,” hüüab Bernard Hine. “Samal ajal pole mõtet konjakit pjedestaalile tõsta ja teda kummardada.

VSOPd võib vabalt segada. Tuleb lihtsalt teada, mis milleks on. Viimastel aastakümnetel on konjakite keskmine tase palju paremaks läinud, enam ei valmistata konjakit põlve otsas, õppinud mehed on asja juures.

Meie oleme tugevad aastakäigukonjakite tegemisel. Iga aastakäigu konjak on erinev, see võib meeldida või mitte meeldida. Tähtis on olla järjekindel ja hoida oma stiili. Halb on see, kui väikesed majad nagu meie katsuvad käituda nagu suured, paisata turule odavat konjakit. Suurte majade kõrval oleme me väike nagu laps, aga hea laps!”