Istud teise süles, maksad poole hinnast
Osteria Del Gallo Nero
Rataskaevu 4, Tallinn
Avatud E–P 10–24
Hinne: 7
Selline reegel kehtib reedeti Rataskaevu tänava vinoteegis del Gallo Nero. Kuigi õhtuti on siinne õdus itaallaste pesa rahvast täis, saab hea hinnaga itaalia stiilis suupisteid ka süles istumata. Kahele sööjale tuuakse lauale suur kandik, kus õhukesed toorsingid (prochutto) ja eri juustusordid on ümber oliivi- ja päikesekuivatatud tomatite kausikeste sätitud (120 krooni). Bruschetta’de valik jääb vahemikku 30–60 krooni. Sama hinnaga saab kombineerida letis näha olevatest hõrgutistest panini. Kõik see kõlab liigagi itaaliapäraselt, aga tegelikult tababki del Gallo Nero vinoteeki sisenejat totaalne keskkonna muutus.
Paiga omanik on mingil seletamatul põhjusel hüljanud päikeselise Toscana ja Eestimaal juured alla ajanud. Isegi oma ema on ta kaasa võtnud. See meeskond suudab siin pakkuda ehedat itaalia toitu ja meeleolu. Kõrgemat kokakunsti otsida pole mõistagi põhjust, aga üllatav on ju seegi, et vinoteegis pakutakse päevapastat (50 krooni). Pastaroog on küll hommikul kusagil valmis tehtud ja kohapeal kiirelt soojendatud, kuid ikkagi maitsev. Lihtne ja kodune nagu üles soojendatud pasta ikka. Korraliku pastaroa saab aga siit kaasa ostetud pasta, kastmete ja lisanditega ise kodus valmis teha. Samas valmib Caprese salat (värske mozzarella, värsked tomatid ja basiilik oliiviõlide ning ürtidega) kohapeal kliendi silme all. Koos sooja ciabatta saiaga täidab kõhtu päris korralikult. Magustoiduks tellitud tiramisu (60 krooni) ja kohv olid suurepärased.
Mõistliku hinnaga head veini osatakse siin valida ja soovitada. Kindlasti tasub proovida kuulsat Chianti veini, mille kvaliteedi märgiks on must kukk ehk itaalia keeles gallo nero. Must kukk ripub ka vinoteegi ukse kohal, valvates sees pakutava märjukese kvaliteeti. Veinivalikusse kuuluvad peamiselt Toscana maakonnast pärinevad Chianti veinid. Hinnad algavad 250 kroonist ja pudel korralikku Chiantit maksab 300 krooni. Paremat hinda ei tea kusagil olevat.
Teenindusega on nii, nagu parasjagu veab. Mõnikord on saalis askeldamas pire proua, kes kliendist just eriti ei tundu hoolivat. Enamasti on aga peremees majas ja teenindus on siis Eestis harvaesinev – tavatult isiklik ja ülevoolavalt sõbralik. Õhtusel ajal on ka õhkkond hoopis teine. Isegi keldrikorruse saal on siis rahvarohke, kuigi natuke vaiksem kui ülakorrus. Siingi tekib tunne, et oled sattunud suure itaalia perekonna keskele. Peremees käib iga natukese aja tagant uurimas, kuidas meeldib ja kas ta saab midagi pakkuda. Omanik on itaalia sõbralikkuse ja seltskondlikkuse kehastus ise. On sulgemise aeg, aga laudkonnad lobisevad sundimatult edasi. Veini tellitakse juurde, ja lahkuma kedagi ei sunnita. Tundub, et siin ollakse avatud nii kaua, kui klient soovib. “See on koht, kus ma korraldan oma tüdrukute õhtu,” teatab pulmaplaane pidav kaaslane. Tõepoolest, siinsed tegijad on loonud vahetu ja stiilse paiga. Unustada ei tohi aga, et tegu on ju ikkagi veini-, mitte söögikohaga.
