Varasematel aastatel on Ivo lihavõttetoidud valmistanud hoopis õues asuvas väliköögis. See on justkui sümboolne algus grilliperioodile. Lihavõtteaeg seostub Ivole juba lapsepõlvest kevade saabumise ja soojakraadidega: “Jooksime õue, oli juba nii soe, et trippidega sukad võis natuke alla keerata. Pühade hommikul oli nagu aamen kirikus, et pidi naabripoistega mune vahetama ja koksima. See oli suur sündmus ja hiljem pole munad enam kunagi nii maitsenud.”


Linnade kodus koksitakse mune praegugi ja värvitakse neid kahel viisil: riidevärvide, sibulakoorte, elupuuokste ja tangudega munad pannakse ajalehe sisse keema või maalitakse lakkidega munadele mustrid, mis jäävad kaunilt reljeefsed.


Maakelder ja väliköök



Ivo ja Imbi Linna Muhu kodus on loodud kõik võimalused eri toitude valmistamiseks. Suures rehetare kööktoas, kus eksperimenteeritakse toitudega sügis-talvisel perioodil, on olemas nii elektripliit, puupliit kui ka ahi. Väliköök seevastu on asendamatu kevad-suvisel ajal, seal valmivad grilltoidud, suure paja supid, hoidised ja ise suitsutatud kalad. Mõlemale köögile annab mugavuse tänapäevane tehnika ja “hinge” puhuvad sisse aastate jooksul kogutud vana-aja esemed ja mööbel.


Muhu slogan “Saar, kus aeg puhkab” kehtib ka söögitegemise kohta, erinevalt linnaköögis kiirustamisest, on siin selleks alati aega. Ivo nimetab oma ema haruldaseks kokaks ja ütleb, et teadmised ja esmase huvi kokanduse vastu on pärinud just temalt: “Süüa on mulle meeldinud teha kogu elu, viimased kümme aastat olen rohkem eksperimenteerinud. Mulle meeldib vaheldus ja katsetamine, isegi jõulude ajal võin teha sealiha asemel hoopis kala, kana või parti. Vahel, kui on külalised, oleme teinud koos sushit, mida seltskondliku tegevusena soovitan kõigile. Ma armastan väga suppe. Hommikul juba hakkan vaikselt tegema, käin turul, ostan kõik vajaliku. Vahel, kui olen üksi Muhus, siis söön kolm päeva sama suppi. Sibulasupp on maailma lihtsaim toit, sellesse ma olen lausa armunud.”


Sügavrohelise sammaldunud kiviaia ääres kasvavad toitude maitsestamiseks basiilik, tüümian, murulauk ja till. Valmistoitude kõrvale käivad lisandid peidavad end aga maak eldris, mis võeti kasutusele mõned aastad tagasi. “Kui sul on maja taga kelder ja sa ei kasuta seda, siis sa kobad pimeduses! Vaatasime, et mis ta seisab seal niisama, tegime keldri korda. Nüüd mõtleme, et kuidas me enne ilma elada saime.” Muhu saare rikkalik seeneand võimaldab peremehele luksust korjata vaid oma lemmikseeni: kuuseriisikaid, kukeseeni ja puravikke. Lisaks marineeritud seentele leiab keldrist veel Muhu proua retsepti järgi tehtud jaanipäevani krõmpsuna säilivaid hapukurke ja liitrite viisi isetehtud õunamahla.


Märtsikuised gurmeereisid Prantsusmaale



Viimastel aastatel on juhtunud, et Ivo on koos abikaasaga märtsikuus Prantsusmaale sattunud. Lauri Leesi koostatud kultuurikohtade trajektoori vürtsitab eri piirkondadest saadud toidunauding. Esimesel korral jättis kustumatu mulje Lõuna-Prantsusmaa muinasjutulinnake Carcassonne: “Selles tühjas linnas, kus koerad haukusid ja vanamehed ropendasid ning veini jõid, sõin ma elu parimat rokfoori juustu. Pikk sai ja suvaline odav vein sinna juurde. Võimas elamus.” Teisel reisil käidi pärast Pariisi ümbruse katedraalide Amiens’i, Chartres’i ja Reims’i külastamist pisikeses restoranis, kus Ivo mõistis esimest korda kastme kunsti: “Valge kala kõrval olnud pärlsibula-seenekastme eest ma oleks kodumaad reetnud. Proovisin seda hiljem kodus järele teha, ei tulnud ligilähedanegi. Oleksin tahtnud seista selle koka kõrval, kui ta seda tegi. See on nii peenike värk, nad keedavad kastet ligi 30 tundi.” Sel aastal minnakse avastama Põhja-Prantsusmaad ning maitsmismeel fokuseeritakse austritele ja külmale veinile.


Reisidelt on üldjuhul kaasa toodud vaid positiivseid toidukogemusi, kui välja arvata üks ammune, mis seletab Ivo lambalihapelgust ja ajab talle siiani külmajudinad peale: “Käisin aastakümneid tagasi Kasahstanis, mind koheldi seal nagu superstaari – sõidutati Volgaga, televisioon jälgis igal sammul. Kasahhide külalislahkus on tappev ja pidulikul õhtusöögil toodi suur kauss lambalihaga, mis ujus ääreni rasvas. Päälik toppis mulle sealt oma käega suure tüki suhu – see on ülim au. Vaat see oli katastroof – õudne kasukamaitse ja mul oli tunne, et lambarasva tuleb kõrvadest ka välja. Hiljem õnneks tähelepanu hajus ja mind päästis viin ja roheline tee. Kombestik on väga erinev, nad sõid sealt kausist kõik kätega. Meie inimesed vähemalt ei topi sulle toitu suhu. Oeh.” Viis, kuidas Ivo sellest rääkis, ajab homeeriliselt naerma veel hiljemgi.


Lõpetuseks ütleb Ivo, et pärast reisidel proovitud huvitavaid  ja eripäraseid rahvustoite, pärast vaimustusi ja pettumusi igatseb ta naastes alati lihtsaid Eesti toite: “Tahaks midagi meile omast. Hapukapsasuppi või kartuliputru. Siis on ülim nauding naabrinaise tehtud Muhu rahvustoit ehk kartulitel keedetud räimed.”
Hautatud küülik

  • 1 terve küülik
  • 50 ml oliiviõli
  • 2 tl jämedat soola
  • 0,5 l vett
  • 2 Kostilja suitsumaitselist puljongikuubikut
  • 0,5 kg porgandeid
  • 1 porrulauk
  • 200 ml 10% rõõska koort

Määri terve küülik kokku oliiviõli ja soola seguga. Jäta külma seisma 1–2 päevaks. Enne ahju pa­nemist lõika küülik tükkideks ja pruunista tükid pannil. Pane tükid ahjupotti koos vee, porgandite ja porrulauguviiludega. (Ivo lisas küülikule ka natuke naistepäeva pardipraest ülejäänud pardirasva).
Küpseta ahjus 2-3 tundi ja vahetult enne lõppu lisa rõõsk koor.